Edukas Eesti: taastame emade õiguse eneseteostusele ja tööle

Need on naised, kes on alla 1,5aastase lapsega vanemapuhkusel ja saavad vanemahüvitist, ent kes sooviksid ja saaksid samal ajal teha osalise koormusega tööd.

Riik on muutnud selle aga mõttetuks: kui ema teenib vanemahüvitise saamise ajal rohkem kui 287 eurot kuus, jääb ta ilma vastavast osast oma emapalgast.

Riik otsustab vanema eest. Aastas sünnib Eestis umbes 14 000 last. Kuna vanemahüvitise saamise periood kestab 1,5 aastat, siis lihtne arvutus näitab, et pidevalt on lapsega kodus üle 20 000 naise. Vanemapuhkusel olevad isad, keda on alla 10%, seda numbrit oluliselt ei vähenda.

Vanemahüvitise seaduse eesmärk on aidata kaasa töö- ja pereelu ühitamisele – just nii on seaduses kirjas. Miks aga ei võimalda seadus peredel endil otsustada, kas lapsega kodus olev vanemahüvitist saav naine töötab samal ajal osalise koormusega või mitte?

Riigi soovi, et naine pühenduks laste kasvatamisele, võib mõista. Ent rääkige ükskõik millise järjestikku mitu last sünnitanud emaga ja ta ütleb teile, et aastaid järjest kogu päeva ei suuda ükski ema ainult lastega tegelda – kõik vajavad puhkust lapsehoidmisest. “Puhkeaega” saab, mõistagi, kasutada mitmel erineval moel, aga minu tutvusringkonnas räägib enamik emasid, et laste kasvatamise kõrval on omamoodi puhkuseks just erialane töö.

Kehtiv kord soosib skeemitamist. Vanemahüvitise seadus sunnib neid naisi aga tööst eemale või siis pidama senditäpsusega arvestust, et 278eurost kuusissetulekut mitte ületada ja vastavast osast vanemahüvitisest mitte ilma jääda.

Paljud pered on sunnitud kasutama n-ö jokk-skeeme. On teada juhtumeid, kus vanemahüvitise saamise ajal kannab töö tellinud organisatsioon naise töötasu mehe pangaarvele.

Nii saab ettevõte kasutada spetsialisti kompetentsi ja naine teha tööd, mis talle rahuldust pakub. Või asutatakse firma, lastakse töötasu kanda firma arvele ja võetakse hiljem välja dividendidena. Pole ilmselt vaja rõhutada, et nii kaotab riik maksutulu.Seega tekitab sissetulekute piirmäär kasu asemel hoopis kahepalgelisust.

Lisaks noortele emadele on jokk-skeemidesse kaasatud ka teine pool – tööandja, kes peab emadega tulude varjamise mängu kaasa mängima. Ebameeldiv on seegi, et seadusega antakse noortele emadele mõista, et nad on teatud ajal oma elus professionaalselt väheväärtuslikud.

Laskem ise otsustada. Emapuhkusel olevate naiste karistamine pole millegagi põhjendatud. Osalise ajaga töötamine ei võimalda emadel mitte ainult emakohustustest puhata, vaid hoida oma erialast kvalifikatsiooni.

Kvalifikatsiooni hoidmine loob eeldused selleks, et naised saavad naasta tööle kompetentsetena ja meil on edaspidi juhtivatele ametikohtadele valida rohkem naisi, kuivõrd nende karjäär pole lastega kodus olemise tõttu katkenud. Muu seas, hiljuti sai teatavaks, et endine Google’i kõneisik Marissa Mayer võttis vastu Yahoo tegevjuhiameti olles ise kuuendat kuud lapseootel. Tema valik näitas vähemalt üht: rasedus pole haigus.

Emapuhkuse ajal töötamine suurendaks ka naiste sissetulekut ja võimaldaks vähendada soolist palgalõhet, mis Eestis on uuringute kohaselt üle 20 protsendi, mõistagi naiste kahjuks. Osaliselt töötavad emad saavad lisaks riigile maksude maksmise panustada ka oma pensionisse.

Võidab kogu ühiskond. Nõnda oleks vanemapensionil ka motiveeriv roll. See oleks positiivne soodustus mitme lapsega peredele ja mitte pelgalt kompensatsioon neile lapsevanematele, kes on olnud laste kasvatamise tõttu tööjõuturult aastaid eemal ega ole ise saanud sotsiaalmaksu kaudu oma pensionisambaid kasvatada.

Riik võiks 278eurose kuise sissetuleku limiidi kaotamisega näidata, et hindab naisi väärtuslike ühiskonnaliikmetena. Eestile järeltuleva põlvkonna sünnitajad ja kasvatajad võiksid olla usaldatud ise oma aega planeerima ja osalise koormusega tööd tegema, kui neil on selleks võimalusi ja soovi.