Edetabel. Sylvesteri järeltulija sai mullu hoo sisse

“Üheksa tegutsemisaasta jooksul oleme ainult kolm aastat olnud kasumis. Meil on viimase paari aasta üle eriti hea meel, sest tunneme, et oleme õigel teel,” rõõmustab ettevõtte edusammude üle tegevjuht Gert Rahnel.

Tööpäeva ennelõunal Pärnus asuva liimkilbitehase territooriumile saabudes tervitavad meid mürisev saekaater ja lärmakas liimpuiduvabrik. Seda suurem on kontrast, kui siseneme  tegevjuhi vaiksesse ja askeetlikku kontoriruumi. Valges toas köidab esmalt tähelepanu lauale laotatud liimkilbiplaatidest virn. “Oleme suurim kasekilbi tootja Euroopas. See on ühtepidi meie õnn ja teistpidi õnnetus,” lausub juht tõsisel ilmel.

Suurenedes tuleb turgu luua. Nimelt olevat kask väga spetsiifiline puuliik ja seetõttu kasekilbi osakaal liimkilbiturul marginaalne. Euroopas küündib see vaid paari protsendini. “Sellepärast on nii, et mida suuremaks kasvad, seda rohkem peab turgu ise tekitama,” tõdeb Rahnel.

Spetsiifiline tegevusvaldkond pärineb ettevõtte omanikeringi huvitavast taustast. Nimelt sai Ecobirch alguse 2003. aastal pärast seda, kui punt Eesti ärimehi müüs metsakontserni Sylvester ASi soomlaste Stora Ensole. Kuna väliskontsernil polnud lehtpuu töötlemise vastu huvi, aga näiteks Sauga saeveski oli algselt lehtpuu jaoks ehitatud, siis otsustas osa ettevõtjaid kase töötlemisega  jätkata.

Praegu on Ecobirchi omanikud Eesti rikkaimate ärimeeste hulka kuuluvad Kaido Jõeleht ja Peedo Pihlak. Jõeleht oli tänavuses Äripäeva rikaste edetabelis 50,2 miljoni eurose varaga 38. kohal, Pihla 384. kohal.

Õige strateegia sai paika alles hiljuti. Rahneli sõnul oli firma algne strateegia “Kohe, kiiresti, suurelt ja palju”. Samas on aga lehtpuu töötlemine oma olemuselt teistsugune – turud ja kättesaadavus ei toeta kiirustamist. Seetõttu ei kandnud tegevus juhi hinnangul esialgu eriti vilja ja pidevalt tuli üle vaadata, kuhu poole liikuda ning mida teha. “Õige strateegiani jõudsime alles lähiaastatel,” tunnistab juht.

Praegu ulatub firma keskmine käive Pärnus umbes 1,2 miljoni euroni kuus, kuid tegutsetakse 27 riigis Aasiast USAni. “See näitab, kui palju peab turgudel vaeva nägema, et seda kogust maha müüa,” räägib Rahnel.

Ecobirchi viimaste aastate strateegia ongi olnud võimalikult palju geograafiliselt laieneda. See annab Rahneli sõnul võimaluse kiiresti regeerida, kui mõni turg peaks kiiresti kokku tõmbuma. Tänu sellele, et Euroopas on juba näha langustrende, kavatseb ettevõte järgmisena laiendada oma haaret näiteks USAs.

Tegutsetakse kahel rindel. Ecobirchile kuulub Eestis kolm saeveskit ja üks liimpuidutehas. Samas kasutatakse oma saeveskitest toodetavast toormest tehases ära umbes 70%. Kuna ülejäänu on tehase jaoks kas liiga kallis või liiga madala kvaliteediga, siis müüakse see maha ja ostetakse sisse umbes 1000–1500 tm kilbi jaoks sobivat saematerjali kuus. “Tänu sellele olemegi suurimad saematerjali müüjad ja vahendajad Põhjamaades,” arvab Rahnel. Saematerjali müük annab ettevõtte käibest umbes kolmandiku.

Kolme saeveski ja ühe liimkilbi tehase laienemisse ettevõte aga investeerida ei kavatse. Juhi kinnitusel liiguvad investeeringud pigem olemasolevate mahtude paremasse teenindamisse ning efektiivsuse parandamisse. “Kõige suurem põhjus on see, et me ei tea, mis hakkab toimuma meie toormeturul. See on ka põhiliseks takistuseks,” tõdeb Rahnel. Nimelt kasutavad kasepalki ka teised vineeri-  ja puidutööstused, kuid seda üsna haruldast puuliiki tuleb Rahneli sõnul kokku osta turgudelt üle Skandinaavia.

Nõukogu otsusel investeeritakse ettevõtte tegevusse igal aastal kasumiga sama suur rahasumma. Järgmistel aastatel on juhi sõnul kavas Pärnu saeveski renoveerimine ja uue saeliini ostmine. See tähendab aga tööjõu vähendamist ning tootmise efektiivsemaks muutmist.

Tööjõu nappus kärbib ambitsioone. Liimkilbitehases ringi jalutades torkab esmalt silma see, et plaadivirnade vahel liiguvad peamiselt naised. Mehi näeb vaid tõstukitel vuramas ja kõrvaklapid peas, paberilehed käes, ringi kõndimas. “Meil on umbes 60–70% töötajatest naised. Nemad on lihtsamatel töödel oluliselt tublimad,” räägib Rahnel ning saadab töötajatele tervituseks tagasihoidliku peanoogutuse.

Tööjõuprobleem on juhi kinnitusel üks põhjus, miks ambitsioonikaid plaane ellu viia ei saa. Kui tänavu kasvatatakse käivet võrreldes mullusega umbes 20%, siis juhi kinnitusel oli esialgne plaan 30%.

Suurte plaanide elluviimiseks alustas aasta tagasi Pärnu tehas tööd kolmes vahetuses, kuid praegu mõeldakse uuesti kahele tagasi minna. “Meie probleem pole olnud turud ega müük või saematerjali ost, vaid pigem see, et me pole suutnud komplekteerida korralikku kolmandat vahetust. Praegu oleme arvamusel, et pigem anname alla ja lähme kahte vahetusse tagasi,” räägib Rahnel tööjõu puudusest.

Sellegipoolest jääb juht tuleva aasta suhtes optimistlikuks. Kui tänavu oli Ecobirchi jaoks agressiivne käibe kasvatamise aasta, siis 2013 soovitakse Rahneli kinnitusel stabiliseeruda ning paremat marginaali saavutada.  “Oleme ehk liiga optimistlikud, kuid näeme, et 2013 võiks päris kindlasti tulla 2011–2012 sarnane aasta,” arvab Rahnel.

 

Ecobirch AS

Üks suuremaid kasest liimkilbi tootjaid Baltimaades, ettevõttele kuuluvad Aravete saeveski, Kurista saeveski ja Pärnu saeveski ning liimkilbitehasAsutati 2003. aastal AS Lehtpuutöötlemise nime allOmanikud: 51,9% OÜ Trailborg kaudu Peedo Pihlak ja 48,1% OÜ Kaamos Grupp kaudu Kaido Jõeleht