Revolutsioon kukutab võimu kaaperdanud kartelli

Jah, inimesed on väsinud. Kuid see väsimus ei ole seekord mitte uinutav, vaid tegutsema sundiv, kirjutasin veebruaris arvamusartiklis. Trend, kus ühiskonna eri osad on asunud oma seisukohtade eest valjuhäälselt seisma, on jätkunud ning kuigi see ei pruugi olla alati produktiivne, näib, et teist väljapääsu ole.

Ning sellises kontekstis on see tõlgendatav kui hea. Viimasest aastast saab tuua arvukaid näiteid. On need siis streikivad õpetajad kevadel ja arstid sügisel. Või laiaulatuslik diskussioon ACTA teemadel. Või tööandjad, kes on oma seisukohtade eest häälekalt seisnud. Nagu ka arvamusliidrite ja vabaühenduste terav reageering plaanile luua nn demokraatia arendamise sihtasutused. Või ka lõpuks Eesti ESMiga liitumisel puhkenud avalik diskussioon.

Kõiki neid väljaastumisi võib mingil tasemel kritiseerida, kuid positiivne on sisuline muudatus ühiskonna hoiakutes, mis seisneb selles, et käegalöömise asemel pannakse ise käed külge. Seepärast ei saa nõustuda pessimistidega, kelle hinnangul nn Silvergate midagi ei muutnud. Ning uurimisorganite võimetus poliitkorruptsiooni uurida andis viimase põntsu usule tervemasse ühiskonda.

Vastupidi. Juhul kui sündmuste selline areng kasvatab ühiskonna survet muuta kehtivat olukorda, võime ühel päeval rõõmustada kodanikuühiskonna järjekordse arenguhüppe üle. Piltlikult, kui seljatasime DASAd, miks mitte võita tagasi poliitilise kartelli kaaperdatud riigivõim, kui parafraseerida Kaarel Tarandit.

Teisisõnu, muutusi põhjustame ise. Nii võib (vähemalt optimisti hinnangul) rahulolematus peaministripartei rahastamisskandaali lahendusega olla viimane piisk karikasse, mis lõpptulemusena kukutab ka võimuladviku puutumatust kõrgusest tagasi maale.