Urmas Sõõrumaa. Jälge maha jättes

eda kohtumist tuli mõned korrad edasi lükata, aga lõpuks on see käes. Sombuse oktoobrikuu esmaspäeval Tallinna südalinnas asuva Rotermanni kvartali kunstigaleriis ümbritsetuna Eduard Wiiralti, Gustav Adolf Hippiuse ja teiste loomingust.

Intervjuu paneb mind pingutama – Sõõrumaa hoiab iga oma sõna raudse kontrolli all. Mugavate tugitoolide kõrval on massiivne pronkstaies, mis kujutab naisekehast võrsuvat granaatõunapuud, võimu ja viljakuse sümbolit. Tegu on eelmisel aastal 50. sünnipäevaks saadud kingiga sõber Oliver Kruudalt.

Sõõrumaa on Eesti üks tuntumaid ettevõtjaid. Google’i otsingumootor pakub otsingule “Urmas Sõõrumaa” 119 000 vastet. Kui artiklid süstemaatiliselt läbi töötada, hakkavad korduma ühed ja samad laused ja seisukohad, kohati lausa samas sõnastuses.

1. Idamaade filosoofia austamine, millele ta on lisanud klausli: “Ma ei järgi ühtegi filosoofiat fanaatiliselt. Ma võtan igasugust filosoofiat sellisel määral, kuivõrd ise aru saan. Teen selle endale selgeks.”

2. Nördimus, et Eesti inimene, kes asub ideaalses asukohas – põhjas on korrektsed Põhjamaad ja idas põhjatu rikkusega Venemaa – elab nii kasinat elu. Sõõrumaa on varem öelnud (ja ütleb ka sel esmaspäevasel intervjuul), et see võiks olla teisiti. “Ent ju me siis oleme selle ära teeninud. Aga tahad ja loodad ikka, et oleks teisiti.”

3. Töökus kui edukuse põhikomponent. Härja aastal sündinud Sõõrumaa on tööloom. “Ma ütlen kõigile oma alluvatele ja juhtidele ühtemoodi: “Kui arvate, et te olete targem, kui kõik teised – tahate turul läbi lüüa – võite olla, aga ma kahtlen selles. Kas olete õnnelikum kui kõik teised – ka selles kahtlen. Aga tööd ei keela keegi teha kaks-kolm korda rohkem kui teised.” Ja see on igal juhul edu võti. Kui siia lisada suur õnn ja andekus, on võimalik saada maailmategijaks. Aga puhtalt töökusega lööb Eestis täiesti läbi.”

Kogu selle artiklite pagasi peale jääb pinnale mees, kes on edukas selles, mida teeb, hindab perekonda, tennist ja on uhke tehtu üle. Aga kuvand, nagu toonitab Eesti suhtekorralduse ema Aune Past, ei ole tegelikkuse koopia, vaid sotsiaalne produkt.

“Ma arvan, et mind peetakse ülemäära jõukaks. Ülbeks vist ei peeta, aga ehk natuke eputajaks,” ütleb Sõõrumaa mõtlikult. “Olen sattunud teenindusärisse ja teenindusäri esimene müügimees on juht ja omanik. Kui sinust ei räägita, siis sind ei ole olemas.”

Ent kuidas peakski turvafirma omanik end näitama? Väeti ja vaesena? Või eduka ja tugevana? Enda esitatud küsimustele vastab ta ise: “Kui lähen kottis püksipõlvede ja sopaste küünealustega ning räägin, mida teha saan, siis on see ebausutav. Ja iseenda petmine. Venemaal on see kindlasti niimoodi: kui sõidad uhke autoga maja ette, on sul märksa rohkem šansse teenust pakkuda, kui vaikselt minnes.”

Ta selgitab, et kui tahta kellelegi oma teenust pakkuda või kedagi aidata, siis kõigepealt peab oskama iseennast hinnata ja austada. Sära loeb. Aga! “Sellel on vähe tegelikkusega ühist. Muidugi hindan ma korrektsust, aga jõukuse edetabelit või midagi sellist ma kindlasti ei jahi.”

Mille nimel Urmas Sõõrumaa, Äripäeva kaks nädalat tagasi ilmunud rikaste edetabeli 45. mees (millest, rõhutab ta uuesti, ta suurt lugu ei pea), seda kõike teeb?

“Maailmas elab seitse miljardit inimest, kellest enamikul polegi rohkem võimalust kui teatud arv tonne sööki seedida ja teispoolsusesse minna, nii et ei jää jälge ka järele. Et minu lapselapsed vana­isa pärast häbenema ei peaks, siis jätan ja olen juba jätnud siia maamuna peale asju, mis kindlasti mitu inimpõlve märkimist väärt on. Näiteks tennisekeskus. Või Rotermanni kvartal.”

Sõõrumaa on Rotermanni kvartali üle silmanähtavalt uhke.

“Kas te teate, et selle kvartali on üks vaesest külast poiss ise oma raha eest teinud?” küsib ta tungivalt ning räägib, kuidas neli aastat tagasi käis seal ringi Hollandi kuninganna, kes päris talt kolm korda, kas see tänav ja kogu kvartal on tema, mitte linna raha raha eest tehtud. Ja Sõõrumaa kinnitas kuningannale kolm korda, et jah, tema.

Sõõrumaa asjadel peab olema tema energia. Rotermanni kvartali esimeses etapis, nendib ta kahjutundega, lasi ta asjadel liiga omasoodu minna.

“Ei – head asjad on tehtud, aga neil puudub peremehe märk, tunne. Otstarbekus, aura,” kirjeldab Sõõrumaa. Venemaal on pärapõrgus kaubanduskeskusi, mille Sõõrumaa ettevõte valve alla on võtnud. “Olen isiklikult käinud ja teinud paar tuuri ümber kaubanduskeskuse, et vaadata see läbi. Miks? Sest tükike aurast jääb sinna. Ja see hakkab tööle.”

Materiaalsed asjad, leiab ta samas, pole olulised. Kuskil on mõistlik jõukuse tase: kõht täis, lapsed koolitatud ja saab paar korda aastas puhkust võtta.

“Tegelikult elab ka sadade tuhandetega hästi ära. Loomulikult teen liiga nendele inimestele, kes peavad ära elama tuhandete ja sadade eurode eest, ja mul on neist tõeliselt kahju, aga mina seda maailma ka muuta ei suuda.”

Mind huvitab, mida Sõõrumaa naudib. Head veini, kirjandust, muusikat? Ilukirjandust ta eriti ei loe. Ärialaseid edulugusid on sirvinud, kuna on pidanud kirjutama paarile raamatule eessõna, aga läbi lugenud mitte.

“Mulle ei paku need mitte midagi. Kui keegi kirjutab, kuidas ta oma New Yorgi 5. avenüü restorani viitteist töötajat motiveerib, ja ütleb, et see on mingi edulugu, siis see ei ole minu jaoks,” märgib Sõõrumaa kerge põlgusega. “Mulle meeldivad ajaloolised ja filosoofilised raamatud. Samamoodi muusika: hea budabaarilik muusika.”

Raamatud, muusika… hea küll, aga kunst? Otse Rotermanni kvartalis asub kunstigalerii. Miks, jumala pärast, omada endanimelist kunstigaleriid?! “Kas siis ei ole mõnus olla siin kunsti keskel?” vastab Sõõrumaa küsimusega.

Tema esimesed kunstitööd tulid heategevus­oksjonitelt. “Siis hakkas üks meeldima, siis pakuti müüa. Ja nii nad on tulnud. Nad asusid ühes korteris. Mulle meeldis seal lihtsalt käia ja istuda. Ja tead, kui rahulik on piltide keskel olla. Siin paiknevad nad küll natuke laiali, aga kui nad on su ümber…”

Ka kunst on Sõõrumaa sõnul seotud energeetikaga. “Wiiralti “Püha õhtusöömaaeg”, kõik need kõverad näod – minu jaoks on see negatiivne. Mina seda oma koju seina peale panna ei taha. Igasugused looduslikud maalid on head,” ütleb ta.

“Eesti kunsti on hall. Meie ise seda ei taju, aga kui ma kutsun mõne külalise, siis ta vaatab ja küsib, miks need teosed kõik nii hallid on. Kui vaadata Vene kunsti, siis seda iseloomustavad vägivald, sõda, merehädad. Aga alati paistab pilve tagant päike. Järelikult on alati võimalus. Kuskil on alati lootuskiir, aga meil on kõik hall. See on inimeste hingelaad.”

Sain vastused küsimustele oleviku ja mineviku kohta. Jääb vaid tulevik. “Kõrges vanuses tervisest pakatavana. Rahu ise. Niisuguses tugitoolis,” kirjeldab Sõõrumaa. “Nautimas enda tehtud asju. Häid sõpru, häid inimesi. Omal moel ettevõtluses olles.”

“Usute sellesse?” pärin ma. “Ma ei räägiks, kui ei usuks,” vastab ta jäise rahuga.

Veidi üle tunni kestnud intervjuu on läbi. Astume trepist alla ja ta on mõtetega juba mujal. Küsimusele vastab hajameelselt. Siis jookseb vihma kätte, et jõuda järgmisele kohtumisele.

Karjäärist langusi ei leia

Urmas Sõõrumaa karjäär on silmapaistev – 1990. aasta eriteenistuse juhtivinspektorist sai kiiresti turvaärinduse võrdkuju. Ja nüüd on tema ees ülesanne Äripäevalt: joonistada valgele A4-paberile iseenda karjäärikõver koos kõigi tõusude ja mõõnadega. Sõõrumaa võtab pastaka, arutleb veidi ja naerab: “Selleks peab suurem paber olema.”Karjäärigraafik – tõsi, veidi kitsastes tingimustes – joonistub siiski paberile. Seal ei ole ühtegi langust, ainult mõni üksik paigalseis.Võimalik, et ta ei tahagi näha langusi langustena. Hiinlaste jaoks on sõnal “kriis” kaks tähendust. On kaos ja on võimalus. “Üks põhjus, miks ma Ukrainasse ja Venemaale läksin, on see, et kui ma siin Eestis olen, siis hommikust õhtuni räägitakse, kuidas sellest välja tulla. Aga kui lähed sinna keskkonda, kus neid jamasid seljataga ei ole, siis näed ainult võimalusi. Mina lähen Venemaale ja vaatan nagu kevadine vasikas aiaväravas – sellised võimalused! Korra käib läbi, et mis siis oleks, kui oleksin 20 aastat tagasi hoopis sealt alustanud. Kus ma võiksin oma tegemistega üldse olla? Aga siis ma rahustan end. Kõik, mis on olnud, on olnud. Ja seda enam muuta ei saa.”

Sõõrumaa selgitus karjäärigraafikule

Olen saanud looduselt üle keskmise tugeva aluspõhja. Käisin Hageri Algkoolis, olin tugevat kasvu. Ega mul probleemi polnud, panin pikali igaühe, kelle tahtsin. Koolis ei olnud ma tagakiusatav ega midagi.Siis tulin Tallinna kooli, Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi, hakkasin kõvasti endaga tegelema. Seal olin ehk pisut tagasihoidlik, aga minu aktiivsus ei olnud nii väga väljapoole, kuivõrd sissepoole suunatud. Hakkasin kõvasti trenni tegema.Ma ei olnud küll lektor klassi ees, aga ükski klassiüritus ei läinud mööda nii, et ma ei olnud initsiaator. Kahjuks läks sageli ikka nii, et organiseerija pidi pärast pidu ise nõud ka ära pesema.See on initsiatiivikate inimeste häda. Aktiivsemad tulid kohale, aga hommikuks oli osal nägu süldikausis ja osa oli lihtsalt varem ära läinud. Et mitte häbisse jääda, pidi organiseerija ruumid korda tegema ja lõhutud nõud kinni ka maksma.Eks mul ole üle keskmise autoriteet igas seltskonnas olnud.Siis läksin tööle, sõjaväkke, töötasin kümne koha peal – kogu aeg on läinud ülesmäge.Olen tegelenud ka mitmesuguste spordialadega: poks, karatee. Tallinna juuniorite meistrivõistlustel atleetvõimlemises sain kunagi Toomas Annuse järel teise koha. Sellest sündmusest oli mul ka pilt, aga kolimistega on see kaduma läinud. Käed-jalad olid mul nagu piitsavarred, aga rind oli punnis. Toomas Annus on parem atleetvõimleja kuju. Mul oli hea meel teise koha üle.Karatees kuulusin Eesti juunioride koondisesse, nihverdasin ennast Tallinnas asuvasse spordiroodu. Sinna, kus praegu on lõunapolitsei.Spordiroodu sattusin ma suhteliselt privilegeeritud seisus – ma ei ütleks, et see oli tagasilöök. 1982. aastal keelati karatee Nõukogude Liidus ametlikult ära ja öeldi, et kui tahan spordiroodu edasi jääda, siis pean jooksma-laskma-suusatama.Sõjaväest lahkumise järel läksin Tartu Ülikooli õigus­teaduskonda. Samal ajal asusin tööle miilitsasse – eelkõige sellepärast, et seal töötades oli väga hea õppida. Kaks kolmandikku ajast ma ei käinudki tööl, tegelesin hoopis spordiga.Tolleaegsed sportlased olid miilitsas või sõjaväes kirjas või said mõnes riigile kuuluvas ettevõttes palka ja võistlesid selle ettevõtte nimel. Nagu kommivabrik Kalev. Ka mina olen seal võistkonnas võistelnud.1991. aastal alustasin eraettevõtluses, seal hakkas hästi minema. Ja kõik läks ülesmäge kuni 2008. aastani.Siis sattusin üleüldisesse kriisi nagu teisedki. Paljude jaoks on kriis tagasiminek, aga minu jaoks mitte. Võtsin seda kui õppetundi.

Küsimata küsimus

Urmas Sõõrumaast on meedias kirjutatud palju. Kuid mis on jäetud tähelepanuta? Tema sõnul pole küsitud ettevõtja olulisuse kohta.“Eesti ettevõtjat ei ole Eesti ühiskonnas tunnustatud. Unustatakse ära, et riigikassat saab juhtida ainult maksudest ja ettevõtlusest tulevast rahast. Põhiliselt maksudest. See, kes need maksud teenib, on ettevõtja.Riik liigub miinuse poole. Riigisektor on üha harituma, noorema, tugevama ja kogenuma töötajaskonnaga, ent erasektor pingutab ainult ellujäämise nimel. Seetõttu hakkab see varem või hiljem kätte maksma.

Kellele olla tänulik

“Hakkan pihta oma emast. Ta on olnud väga töökas. Mina oma töökusega jään temale alla. Vanaema, kes on mind eriliselt hoidnud. Inimesed, kes on minu teele sattunud ja mind edasi aidanud. Näiteks Jaan Toots, kes kutsus mind eriteenistuse juhtivale kohale, on minu töises karjääris olnud märgilise tähendusega. Veiko Kulla abita poleks ma see, kes olen,” loetleb Sõõrumaa.“Hiljem inimesed, kes on idamaise filosoofiaga kokku puutunud. Saan hästi läbi Igor Mangi ja Rein Veberiga, kes on minu suhtumist enim mõjutanud geobioloog. Samuti paljud inimesed väljastpoolt Eestit,” lisab ta.

 

Raha pole teda hullutanud

Jaan Toots, sõber ja äripartner:”Urmas Sõõrumaad näen ma väga aktiivse ärimehena – juba varajasest noorusest, kui oli teine riik ja ajastu. Meie teed said kokku 1987. aastal. Ta oli mu alluv ja paistis juba toona silma – see pole nalja pärast, vaid ausalt öeldud – ärimeheliku mõtlemisviisiga.Nõukogude ajal ei tohtinud see muidugi välja paista, siis pidi igaüks töötama oma kitsa ala peal. Aga tema mõttelend ja tegutsemishaare olid juba sellel ajal suursugused. Niisiis, kui 1991 kätte jõudis, mõtles tema suurte äride peale. Ja need said teoks.Urmas on palju muutunud, aga ainult paremuse poole. Tema kohta võib seda öelda, et raha pole hulluks ajanud. Ta on mees, kes on sellest üle olnud, pole priiskama ja loopima hakanud ega teinud rumalaid käike. See on tema suur pluss.Algusaastatel järgis ta tõelise ärimehe taktikat – kõigepealt äri ja siis kontoriruumid, kallid autod tekkisid alles siis, kui äri oli juba jalgel. Mitte vastupidi, nagu oleme Venemaal näinud, et kõigepealt tulevad uhke maja ja autod ning siis hakatakse äri otsima. Selles mõttes on Urmas ärimehe musternäide.Pidime esimest äri koos tegema. Nõukogude Liit sai otsa ja mõtlesin, et lähen ettevõtlusesse. Aga 1990. aastal toimus Toompea rünne. Lahendasin selle veretult – võtsin vastu otsused, kuidas Toompead kaitsta. Mulle tehti ettepanek eriteenistust juhtida ja nii jäin ma riigitööle. Seega ei saanud minust mitte Urmase kompanjon, vaid hoopis nõuandja.Kui ma 2007. aastal aktiivse äritegevuse lõpetasin, siis kutsus Urmas mind kinnisvaraärisse. Olen temaga siiamaani seotud.