Erakondade rahastamine hakkab siiski muutuma

Pessimistid tõmbavad nüüd paralleele sellega, kui kellelgi auto libedaga peaaegu käest ära läheb. Külm jutt käib südame alt läbi ja mõnda aega sõidetakse üliettevaatlikult. Siis tuleb taas suvi ning midagi hullu pole lõppude lõpuks juhtunud. Hirm läheb üle ja pedaal vajub jälle põhja.Realistid peavad natuke mõtlema sellele, mida usuvad valijad. Ning siis sellele, mida usuvad valitud, et valijad usuvad.

Kolm stsenaariumi. Esiteks, valijad usuvad Reformierakonda. Nad võtavad puhta kullana justiitsministri avaldusi ja sõnavõtte ning on veendunud, et Silver Meikar on kas rumal või kuri inimene. Üht kahest või mõlemat korraga peab ta ju olema, kui läheb Postimehes justiitsministri kohta avalikult valetama.  Siis ei juhtu mitte midagi. Reformierakond saab kinnitust, et nende valijate lojaalsust ei kõiguta ükski meedias ilmuv tekst.Teiseks, valijad usuvad, et Meikaril oli õigus ja Reformierakond suutis asja jõuga kinni mätsida. See on  kõige halvem variant. Siis võivad sponsorid ikka julgelt musta raha anda ja erakonnad selle vastu võtta.Kolmandaks, valijad usuvad, et Meikaril oli õigus, kuid prokuratuur ei suutnud parimatest püüdlustest hoolimata seda nii paljude aastate tagant dokumentaalselt tõestada.Selline veendumus tekitaks lootust. Niisugune arvamus näitaks, et usk riiki ja selle demokraatlikku vundamenti on säilinud.

Mida võiksid  uskuda? Vaevalt, et nad arvavad, et valijad Reformierakonda usuvad. Selleks pole parteide üldine kuvand piisavalt laitmatu. Pigem kalduvad poliitikud mõistma, et üldsus oli ja on Meikari poolt.Järelikult võib oodata, et midagi hakkab erakondade rahastamisega muutuma. Selle kohta on juba ka esimesi tõendeid. Mäletate, kui taheti tegema hakata nn demokraatia arendamise sihtasutusi? Meikari artikli tõttu on sellele plaanile pidurit tõmmatud.Nii ongi Meikar aidanud Eestis demokraatiat arendada, sest parem DASA kalevi all kui sularahaümbrik poliitiku portfellis.