Estonian Air aastal 2012: soovmõtlemine ja tegelikkus

Skeptikud väitsid, et põhja-lõuna ja ida-lääne transiit ei saa olla edukas, sest vajab sadu kordi suuremaid investeeringuid kui need, milleks on suutelised EA ja Eesti riik, nii et otselennud Aasiasse ja Ameerikasse tuleks unustada. Pealegi pole ükski Kesk- ja Ida-Euroopa lennufirma sellise strateegiaga edukas olnud – kuigi peaaegu kõik on proovinud.

Vaatleme fakte. Tallinnast toimuvad novembris liinilennud 38 sihtkohta ja siia lendab 13 lennufirmat (USA puhul on samasse gruppi kuuluvad regionaalsed lennufirmad kokku liidetud; suvised hooajalennud arvesse võtmata). Pärast eelmise nädala uudiseid hakkasid kõlama paanikakellad – otselendudega kaetud sihtkohtade arv väheneb oluliselt.Jama tõesti, aga kas me ikka oleme seni hellitanud realistlikke lootusi? Meile meeldib alati ennast võrrelda muu (ja eriti “arenenud”) maailmaga. Maailma suurim lennundusturg on USA. Teeme võrdluse. Tallinna lennujaama reisijate arv on 2012. aastal 2,2–2,3 miljonit reisijat. Tallinna 38 sihtkoha asemel toimuvad regulaarsed liinilenud USA analoogilise suurusega lennujaamades (1,8–2,4 miljonit reisijat aastas, võrdluses 6 lennujaama) 12–20 sihtkohta ning neid teenindab 6–7 lennufirmat ehk üle kahe korra vähem. Tallinn kui ELi liikmesriigi pealinn meelitab küll veidi rohkem lennufirmasid, kuid turu suurusest ei saa üle ega ümber.EA kvartaliaruanne andis teada, et iga reisija maksis pileti eest keskmiselt 101 eurot. Firma nulltulemuseks oleks aga pidanud maksma 20 eurot rohkem. Või oleks pidanud oma lendudel vedama kvartalis 52 600 lisareisijat, mis oleks viinud aga lennukite keskmise täitumuse 90%ni, mis EA ärimudeli ning nädalasiseste kõikumiste puhul oleks jäänud unistuseks. Seega olid kas tulud reisija kohta liiga väikesed või kulud liiga suured. Kahjuks tulu reisija kohta III kvartalis isegi vähenes eelmise kvartaliga võrreldes.Kõrvutame neid arve airBalticu III kvartali aruandega: keskmine tulu reisija kohta 10 eurot rohkem ehk 111 eurot ja nullijõudmise tulu reisija kohta oleks olnud 103 eurot EA 121 vastu. Ehk siis eeldades, et numbritega pole trikitatud (mida mitteauditeeritud numbrite puhul aeg-ajalt ette tuleb), suutis airBaltic tegutseda EAst oluliselt efektiivsemalt ja tulusamalt. See ongi peamine murede allikas. Pole olulist vahet, kas on tulud liiga väikesed või kulud liiga suured – mõlema probleemiga tuleb tegeleda.Kas väljapääsu polegi? Olen täiesti nõus Erkki Raasukese kurva tõdemusega, et kui oleks võimalik aega 15 kuud tagasi pöörata, siis oleks elu palju rõõmsam. Kahjuks pole see võimalik. Väljapääs siiski on. See on väga valus ja seotud ilmselt paariaastase tagasilöögiga reisijate huvides (kes seni reisimise finantseerimisel nautinud maksumaksjate panust). Kuid kui kodu on korda tehtud, siis võib jälle kasvama hakata. Aga Tallinn kui transiidisõlm? Tegemist on usu küsimusega. Mina sellesse lühemaajalises ja keskmises perspektiivis ei usu. Mõningane transiit säilib ja seda tuleb arendada. Kuid kui lennujaam püksirihma kõvasti pingule tõmbab ning kõikvõimalikke lennufirmade tasusid alandab, siis ehk leitaks täiendavaid huvilisi siia lendama ning tehtaks elu kergemaks ka EA-le. Elu on kahjuks näidanud, et välismaised vedajad tulevad siia pigem koort riisuma või valdavalt siinseid reisijaid oma kodusõlmedesse vedama. EA transiidikatsetuse tulemust aga oleme juba näinud ja hakkame ilmselt seda üheskoos kinni maksma.Lõpetuseks kaks unistust. Loodan väga, et need reisijad, kes viimase pooleteise aasta jooksul on nautinud (ja naudivad järgmise suveni) alla omahinna ostetud pileteid, jätkavad edaspidi veidi kallimate piletite soetamist. Kahjuks ei ole sellel unistusel vist antud täituda, paljude kaugete väikelinnade reisijaid me siin varsti ilmselt enam ei näe.Ja ma soovin, et paljud asjaga lähiminevikus seotud olnud inimesed vaataksid korraks peeglisse ning tõdeksid: “Ma olen tõesti juba liiga vana, et muinasjutte uskuda.”