Avaliku sektori tippjuht saab erasektoris halvemini hakkama

Tegelikkuses on üllatavalt vähe uuringuid, mis käsitlevad ülaltoodud teemat, kirjutab konverentsid.ee. Levinud on kaks vastandlikku hüpoteesi.

Esiteks, nn kompensatsiooni hüpotees, mille kohaselt juhid väljaspool erasektorit ei tööta seal raha pärast ning seepärast suudavad asju sisuliselt juhtida ning ei osale finantsmanipulatsioonis. Näiteks teenivad avaliku sektori juristid turuga võrreldes keskmiselt 15% ja haiglate juhid 25% vähem.

Eeltooduga konkureerib nn vastutuse hüpotees, mille kohaselt avalik- ja mittetulundussektor on sageli kaootiline ja bürokraatlik ning seega töötavad seal keskmisest madalama võimekusega juhid. Näiteks on mitmed uuringud tõestanud, et erasektori meditsiiniasutused on võrreldes avaliku sektoriga paremini juhitud ja efektiivsemad.

Valimi aluseks oli S&P 1500 ning kokku leiti 91 ettevõtet, kes palkasid tippjuhi eelneva erasektori kogemuseta. Analüüs näitas, et need ettevõtted korrigeerisid keskmisest sagedamini finantsandmeid, mis tõestab, et finantskontroll oli nõrgem.

Lisaks olid mittetulundus- või avaliku sektori taustaga tippjuhtide poolt juhitud ettevõtted sagedamini seotud negatiivsete tulemustega kohtuvaidlustega.

Autori järeldus oli, et ’kuna mittetulundus- ja avalik sektor on teada-tuntud oma organiseerimatuse, kaootilisuse ja bürokraatia poolt, siis on tõenäoline, et sinna lähevad tööle kas vastavate kalduvustega juhid või mõjutab keskkond neid negatiivses suunas’.

Loomulikult ei saa neid uuringu andmeid automaatselt kas Eesti või mõne teise riigi konteksti üle kanda, kuid ühe olulise tähelepaneku võib küll teha. Erasektoris on tippjuhi bossid ja nende huvid teada, kuid avalikus sektoris on huvigruppe tunduvalt rohkem ning seega hajub ka vastutus.