Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Euroopa jaburuste tehas töötab täiel aurul
Ma palun vabandust, kui ei hõiska rõõmust kaasa Euroopa Komisjoni õigusvoliniku Viviane Redingu “saavutusele”, millega kehtestatakse Euroopa firmades sookvoodid. Vaadates, millises seisukorras enamik Euroopast on, siis kas ei peaks millegi tähtsamaga tegelema?
Küsin, kas tõesti peavad rahvasaadikud koos kõigi bürokraatidega väga priske tasu eest arutama, vaidlema ja kulutama aega sellisele teemale, samal ajal kui Euroopa majandus on kukkumas tagasi ränka majanduskriisi.
Eile saime teada, et eurotsooni tööstustoodang tegi septembris ligi nelja aasta suurima kukkumise, mis pani isegi ökonomiste imestama. Enam ei aita Euroopat isegi statistika, mis varasematel aastatel oli Saksamaa majandusbuumi tõttu üsna tugevalt kallutatud. Lisaks prognoosib Euroopa Komisjon valuutaliidule majanduslangust sel aastal. Jättes välja mõne erandliku riigi, siis üleüldine Euroopa makropilt polnud nii nukker isegi finantskriisi ajal.
On meil tõesti kõig ähvardavate ohtude ajal vaja vaielda või nõuda, et ettevõtte nõukogus oleks ühe naise asemel nüüd kaks või kolm? Niigi turud ütlevad, et euroametnikud ei suuda õigel ajal vajalikele asjadele reageerida. Kui selliste teemadega tegeletakse, siis pole midagi imestada.
Midagi ei muutu. Ja mis puutub Redingu heakskiidetud ettepanekusse, siis tegu on põhimõtteliselt tühja paberimäärimisega. Mingeid reaalseid muutusi pole näha.
N-ö kvootide alla ei kuulu firmad, kus on alla 250 töötaja või mille aastane käive jääb alla 50 miljoni euro. Lisaks ei ole firmad otseselt kohustatud naisi nõukogudesse palkama ning nende firmade karistamine on küsitav. Ekspertide sõnul peavad firmad lihtsalt paberil näitama, et värbamisprotsess oli läbipaistev, ning põhjendama ära, miks näiteks naise asemel valiti meestöötaja. Kui on objektiivselt põhjendatud mehe palkamine, siis pole firmale ka midagi ette heita.
Ehk põhimõtteliselt midagi ei muutu, olukord jääb samaks, kuid selleni jõudmiseks suudeti suur hulk aega ja maksumaksja raha ära kulutada.