26. november 2012 kell 21:00

Kreekalt pool rehkendust

Rahandusminister Jürgen Ligi on varsti Kreeka teemaga uuesti riigikogu ees.

Loodan, et riigikogu ei anna ministrile armu, kui ta tuleb heakskiitu küsima lahendusele, mis ikka midagi ei lahenda. Kuulutades, et Kreeka uut raha ei saa või et Kreeka võlakoormat vähendada ei saa, samal ajal kui Kreekat ei saa ka rahaliidust minna lasta, ei kõla euroala rahandusministrid usutavamalt kui Iraagi omaaegne kommunikatsiooniminister. See tähendab uskumist, et depressioonis majandusega riik, mille võlakoorem läheneb 190 protsendile SKPst, suudab kogu oma võla tagasi maksta.

Kreekale on vaja lahendust, millesse saaksid uskuda nii kreeklased ise kui ka finantsturud. Ning mis ei sunniks Rahvusvahelist Valuutafondi oma rahakotiraudu kinni lööma. Sest kui nii peaks minema, tuleb needki paarkümmend miljardit eurot, mis on IMFi osa Kreeka abipaketis, leida euroala riikidel endil. Rääkimata hoobist, mida IMFi taandumine Kreeka abipaketist tähendaks turgude usaldusele euroala kriisi lahendajate vastu.

Tahame või ei taha, ka Eesti huvides on Kreeka kriisile lõpuks usutava lahenduse leidmine. Sest kui Kreeka kõigist ponnistustest hoolimata rahaliidust välja kukub, oleme euroala võlakriisiga järgmisel ning juba raskemal tasemel koos kõigi tagajärgedega Euroopa ja maailma majandusele. See ei ole Eesti huvides.

Sellise stsenaariumi riski ei ole Kreekale antud abilaenud vähendanud – võlakoorma all ­oimetule riigile uue võla (ka abilaen on võlg) kukile kuhjamine ei ole Kreekat maksevõimelisemaks muutnud, Kreeka valitsuskoalitsioon on ohtlikult habras ning inimeste kannatused ja kärped reaalsed. Ühel hetkel ei pruugi Kreeka enam jaksata, kõik laguneb koost.

IMF teeb õigesti, kui nõuab pimesikumängu lõpetamist. Sest lahenduseta olukord ei võimalda Kreekale ka mingit väljapääsu. Majandus ei saa  toibuma hakata, kui investorid riigist ringiga mööda käivad. Väga ei maksa loota ka sellele, et ülejäänud euroala on Kreeka rahaliidust väljakukkumiseks paremini valmis. Nüüd on küll ESM, kuid pangajooksu puhkedes ei tuleks ei Hispaania, Portugal ega Itaalia oma hoiuste tagamisega toime – euroala ühised hoiusegarantiid on alles jutu tasandil.

Ilustamata kõnes – Kreeka vajab võlakergendust. Seda möönab isegi euroala päästemehhanismide suhtes skeptik nagu Saksa keskpanga juht Jens Weidmann. Sest Kreeka ei ole Jaapan, mis tuleks toime võlaga, mis läheneb 200 protsendile SKPst. Kreeka on riik, mis oludelt ja arengult ei oleks kuidagi sobinud ühte rahaliitu Saksamaaga ning mis liitu saades lasi – teiste liikmesriikide lahkel heakskiidul – asjad veel hullemini käest. Kui kaugele Euroopas enesepettusega minna võidakse, illustreerib Kreeka eeskujuks seadmine teistele rahaliidu liikmetele alles 2008. aastal.

Suure võlakoorma ja kaubanduskonto defitsiidi, ülehinnatud valuuta, nõrga tööstusbaasi, sõjakate ametiühingute ning eurost üleöö paremat elujärge eeldava rahvaga riiki tõi eeskujuks toonane Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Joaquin Almunia. Kreeka supil on palju kokkasid. Nii on ka riigikogus kohane osa aega kulutada pilkamisele, kui Brüsselist naasnud poliitikute jutt uskumiseks liiga ilus on. Ent eelkõige ootaks riigikogult sisulist kontrolli, kas Kreeka päästmise kava peab vett. Kas Eesti panus abimehhanismi ESM on mõistlikult kasutatud, kas see aitab Kreekat jalule.

Kreeka vajab võlakergendust, seda on majanduseksperdid ammu öelnud, ent nagu demokraatiale omane, jõutakse töötava lahenduseni siis, kui kõik lihtsamad teed on ära proovitud. Kriisitunde tekkimist on vajanud nii Kreeka poliitikud ja avalikkus kui ka Kreekat abistavad riigid, mis alles tagantjärele näevad, mis rahaliidu loomisel kõik tegemata jäi ja kui kallilt see nüüd kätte maksab.

Võlakergendus on mõeldav mitmel moel. Kreekale lisaraha laenamine, et riik oma praegu suure allahindlusega võlakirju turult tagasi saaks osta, Kreekale maksepuhkuse andmine ja laenuintresside langetamine (isegi madalamale kui osa Kreekat abistavate riikide laenamiskulud), Euroopa Keskpangas Kreeka võlakirjadelt teenitud tulu Kreekale tagasi kandmine. Samuti on võimalik Kreekale antud abilaenude intressidest loobuda näiteks Saksamaal, mille laenukulud on kriisis väga järsult alanenud. Need lahendused võivad Kreeka abistajatele tähendada juba reaalset rahalist kaotust, mis on väga raske nii poliitiliselt kui ka juriidiliselt, kuid analüütikute sõnul siiski jätkuvalt väiksem kahju kui kaos Kreeka rahaliidust väljakukkumisest.

Kreeka abipaketti riigikogus hinnates on poliitikute isiklikust vaenamisest ja kontrollnumbrite tagaajamisest olulisem jälgida, kas ja kuivõrd edenevad Kreekas sisulised struktuursed reformid, mis tagaks Kreeka toimetuleku rahaliidu raamides ja välistaks uute võlgade kuhjumise.

Hetkel kuum