29. november 2012 kell 21:00

Globaliseerumise kodutunne

Globaliseerumine on lausa koletislik sõna, millega seostatakse sageli negatiivseid ilminguid: homogeensust, samasust, multinatsionaalide võidukäiku ja väikese poodniku surma.

Ühelt poolt tekitab globaalne tihedalt integreeritud turg suuri riske ja ebakindlust. Teisalt on avatud turul lihtsam kaubelda. Raha voolab üle kohalike ja rahvusvaheliste piiride lihtsalt ning kaubavarusid ja jaotusvõrku on parem hallata, pealegi on suhtlus klientide ja partneritega mugavam. Selletaoline globaliseerumist puudutav materjal räägib pea alati tootja / ettevõtja või töötaja perspektiivist, jättes välja tarbija seisukoha.

Olen igati väikeste kohalike äride poolt. Need on põnevad ning pakuvad reisides kohaliku mekiga ostlemiskogemusi, eksootikat otsin ka kohalikelt turgudelt. Ent kui tahan nostalgitseda, lähen talvekuudel Starbucksi ja ostan ühe piparkoogi latte ning selle joogi lõhnaga seoses meenuvad mulle kohe kõik Londoni niisked talvehommikud, mil sedasama kohvi rüübates mitu aastat järjest Farringdoni jaamast kontorisse kõndisin; ükskõik, kas ma olen parasjagu Kaplinnas, Pariisis või Dubais. See tekitab minus turvalise, koduse tunde.Pärast aastaid Suurbritannias ja veidike Aafrikas elamist veetsin aasta 2011 kodus Eestimaal ning olin sageli pettunud toodete ja teenuste kvaliteedis. Igal toitlustusasutusel on oma versioon maailma ühest lihtsaimast ja klassikaliseimast Caesari salatist. Küll on enamikus neist majonees Caesari kastme asemel, Hiina kapsas Cos-salati asemel ja parmesan asendatud tavalise riivjuustuga. Ma ei leia, et oleksin kavala turunduse ohver, ülim tarbija või üks nendest nn uue põlvkonna juurteta inimestest. Selguse huvides: minule on eestluse identiteet ja sellega seoslik kodune tunne ning minu kui ka reisiva maailmakodaniku minapilt ja sealt tulenevad kodused tundmused teineteisest täiesti eraldi seisvad.Usun, et globaliseerumises ja maailma homogeensemaks muutumises on kodutunde otsimine (ja selle leidmine) mitmes erinevas riigis ja kultuuriruumis elanud inimese, aga ka nende ruumidega väga hästi kursis oleva vähereisinud kodaniku, sündroom.Usaldus ja äratundmisrõõm juba ära proovitud või globaalsest meediast ülituttava kaubamärgi vastu, mis oma paljususe ja epideemilise leviku tõttu on saadaval Chicagost Hongkongini ja Stockholmist Sydney’ni, on mitmeski mõttes loogiline ja ka turvaline valik.Tänu globaliseerumise võidukäigule saan mekkida kodutunnet kõikjal, kus müüakse Marks & Spenceri küpsiseid, Starbucksi kohvi või Domino’s pitsat.

Hetkel kuum