1,5 mln eestlast aastaks 2050

Nende teguritega arvestatakse kõigi allüksuste eesmärkide seadmisel. Investeeringute tegemisel arvestatakse alati, kas need toetavad kriitilisi edutegureid. Kui mitte, siis on need “tore oleks”-investeeringud.

Millised oleks ASi Eesti Vabariik kriitilised edutegurid? Kõige kriitilisem edutegur seisab põhiseaduse preambulis: “Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki /---/, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.” Lühemat edu võib mõõta mitmeti, kuid pikemas perspektiivis on niisiis ainult üks mõõdik: kas me suudame säilitada oma rahvust ja kultuuri.

Ressursid on alati piiratud. Isegi kui saaksime kasutada kõiki ressursse, ei pruugi saavutada edu, sest meist mitteolenevad tegurid osutusid tugevamaks. Seda enam on oluline kasutada ressursse nii, et esmatähtis on lähtumine kriitilistest eduteguritest. Kui see ei ole tagatud, osutuvad kõik ülejäänud tegurid mõttetuks. Kui rahvus hääbub, võtavad konkurendid ASi EV üle.

Rahvuse ja kultuuri säilimine sõltub ainuüksi rahvaarvust. Kuidas seda mõjutada? Riik astus olulise sammu, kui kehtestas sündimuse suurendamiseks emapalga. Paraku pole positiivset iivet (veel) suudetud saavutada.

Rahvaarv sõltub otseselt inimeste tervisest, arstiabi kättesaadavusest. Minu auto tehnilise ülevaatuse vastu tunneb riik huvi, aga minu enda tervise vastu kahjuks mitte. Riikliku arstiabi kättesaadavus on jõudnud tasemele, et kui pappi pole, siis sure maha.

Tulemus on lühike eluiga ja suured ravikulud. Ebaefektiivsus ja alainvesteerimine põhjustab selle, et seadmepark amortiseerub enneaegu. Rahvas võib sünnitada nagu jaksab, aga kui ta terve ei püsi, lõpeb kasulik ja tootlik eluiga enne amortisatsiooniperioodi lõppu ja tuleb maha kanda. Remont ja hooldus võtab kogu kasuliku tootmisaja ja ressursi.

Elamisväärne paik. Kas elukeskkond ASis EV on selline, et siin tahaksid elada nii praegused kui ka tulevased kodanikud? Ehitatakse muuseume, viadukte ja tunneleid, selle asemel et rajada küllalt lasteaedu ja koole, mis asuksid seal, kus inimesed elavad. See on näide sellest, kuidas AS EV ei kasuta ressursse efektiivselt: ressursside jaotamisel ei jälgita mitte kogu rahva (aktsionäride) huve, vaid ainult oma tootmisüksuse kasu.

Põhjasõja ajal langes meie rahvaarv 450 000 inimeselt 150 000-le. 20. sajandi alguseks oli rahvaarv kuuekordistunud ja viimased sada aastat on see püsinud enam-vähem sama. Ilmselt integreerusid sisserännanud kohalike elanikega. Kui efektiivne on praegune integratsioonipoliitika? Palju on segaabielusid, kuid väga palju sünnitus­ealisi naisi on abiellunud välismaale. Kui meie elukeskkond ei ole selline, kuhu tulla tahetakse, siis on need naised ja nende lapsed Eestile kadunud. Esimese põlvkonna saab tagasi tuua lihtsalt: lasteaiakoht, head haridust andvad koolid, kättesaadav arstiabi. Selle  probleemi lahendamine on ASi EV kõikide osakondade töö.

1,5 miljonit eestlast aastaks 2050 peaks olema ASi EV strateegiline eesmärk. Kas see on realistlik  või mitte, pole isegi oluline, aga kuni ASi EV juhatus pole seda ühiselt aktsepteerinud kõigi osakondade ühise eesmärgina, ei saavutata seda kindlasti.

Artikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki ja Äripäeva arvamuskonkursi “Edukas Eesti” raames.