Kõrgete riigiteenistujate 20–30% palgatõus on liiast

Äripäev leiab, et kõrged riigiteenistujad peavadki olema hästi tasustatud, kuid järgmisest aastast jõustuv palgatõus on liiga järsk. Sellele pole õigustust ei avaliku õiglustunde seisukohalt ega üleüldises palgaturu kontekstis. 20–30protsendine palgatõus on buumiaja nähtus ning seda, milleni liiga kiire palgatõus viis, mäletavad tollased palgaturu osalised ilmselt liigagi hästi.

Akuutse palgasurve olukorras, kus enamik tööandjaid räägib viieprotsendisest palgatõusust, mõjub 20–30protsendine palgatõus arutult. See on ka põhjendamatu, sest riigieelarvesse on sisse kirjutatud riigiteenistujate keskmiselt 5protsendine palgatõus. Soov tõsta üksikute kõrgete riigiametnike palka oluliselt rohkem, kui tõusevad riigisektori palgad keskmiselt, vajab äärmiselt häid argumente. Neid pole aga esitatud.

Ansipi näide. Peaminister Andrus Ansipi viide, et tema ja valitsuse liikmete palgad on külmutatud olnud 2008. aastast peale, on küll ­õige, kuid meenutada tuleks, et näiteks Ansipi enda palk langes siis 20 protsenti, nagu ta meelsasti ka ajakirjanduses rõhutas, mitte 30 protsendi võrra. Siinkohal võib vastu väita, et kui palka on langetatud 20% ja tõstetud 30%, siis on reaalne tõus algse 2008. aasta tasemega võrreldes tegelikult vaid 4%, mida viieaastase perioodi kohta polegi palju. Kuid nii era- kui ka riigisektoris peetakse palgaläbirääkimisi ikkagi parasjagu käesoleva palgataseme protsendi põhiselt, seega 30% on igatahes palju.

Meenutagem, et SKP poolest on Eesti majandus praegu enam-vähem 2008. aasta tasemel. Kui aga rääkida nn aheldatud väärtusest ehk püsivhindade, st inflatsiooniga korrigeerimata kontekstist, siis oleme omadega 2006. aastas. Tänavuse aasta alguses, mil Soome president Sauli Niinisto tegi peaministrile avalduse oma palga langetamiseks 2006 tasemele ehk Soome majanduse olukorraga korrelatsioonis olevasse konteksti, ei sütitanud see eeskuju siinpool lahte mingit entusiasmi sarnaselt mõelda: ei  Eesti president ega peaminister mõistnud säärast mõtteviisi.

Küsimus on sõnumis. Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt kulub presidendi, peaministri, ministrite, kantslerite ja veel mõningate kõrgete riigiametnike palgatõusuks järgmisel aastal 375 450 eurot. Võib väita, et võrreldes 2014. aasta riigieelarve kogumahu ning planeeritavate tuludega on see tühine summa ning teiseks, suur palgatõus puudutab väheseid. Viimast on rõhutanud tööandjate keskliit, kes ei vaevunud seetõttu üldse kõnealuses küsimuses seisukohta võtmagi.

Küsimus ei ole siinkohal aga mitte ainult rahas, vaid eelkõige sõnumis, mille säärane palgatõus avalikkusele saadab. 20–30% palgatõus on erandlik nähtus. Erasektoris eeldaks selline palgatõusu suurusjärk ühemõtteliselt rahas väljenduvat vastust küsimusele, mida ettevõte investeeringu eest tulevikus saab. Palgatõusu pälvivad tippriigiametnikud aga ei vaevu avalikkusele üldsegi põhjendama, kui palju paremad ministrid me selle palgatõusu tulemusena saame. Eriti irooniline on peaministri palgatõus, sest Andrus Ansip on ju teatanud, et on nn mineja mees, st rohkem ta sellesse ametisse ei pürgi. Mil moel võiks Ansip avalikkust veenda, et 30protsendine palgatõus annab meile 30 protsenti parema peaministri? Kui mõistlikke selgitusi pole, siis pole ka nii suurt palgatõusu vaja.