Kohaliku volikogu valimised seavad sihti riigikogusse

Äripäeva hinnangul olid seekordsed kohalikud valimised tegelikult eelmäng pooleteist aasta pärast peetavatele riigikogu valimistele. Valimistulemusi analüüsides ei mõtle parteid, kuidas nelja aasta pärast kohalikul tasandil paremat tulemust teha, vaid kuidas rohkem oma inimesi Toompeale saada.

Palju mõtteainet. Eeskätt on palju mõtlemisainet Reformierakonnal, sest nende langus­trend on ilmne. Jutt ühes ja teises paigas  taas võimule saamisest ei kompenseeri kehva tulemust Tallinnas, ehkki välja pandi suur hulk korralikke peibutusparte. Nagu ka tagantjärele virisemine selle üle, justkui ei huvituks ajakirjandus sisulisest debatist. Huvitub küll, kui jutt on tõepoolest sisuline, mitte lihtsalt oma uhkuse upitamine. Valdo Randpere panek oravate linnapeakandidaadiks oli selge mööda­lask. Õigupoolest sõltub Reformierakonna tuleviku puhul väga palju sellest, kas Andrus Ansip jätkab erakonna juhina või kes saab tema asemele. Mida pikemalt selle otsusega venitatakse, seda kahjulikum.

Keskerakonna taas parim tulemus üle Eesti ei üllata, aga erakond on oma populaarsusesse kinni jäänud. Menu on suur, aga juba ammu pole see valitsuses kohta andnud. Savisaare loobumine erakonna juhi kohast võiks teha partei teistele vastuvõetavamaks, aga hirm palju kaotada hoiab Keskerakonda tagasi. Rääkimata Savisaare selgest soovist jätkuvalt tüüri keerata. Teisalt on selge, et keskpartei trump Tallinnas – vene valija Lasnamäel – jääb suuresti riigikogu valimistest kõrvale. Osa praegusi hääli jääb seega tulemata igal juhul, isegi kui pealinna opositsionäärid endiselt midagi vene valijate köitmiseks ette ei võta.

Sotsiaaldemokraadid said kohalikel valimistel õppetunni, et isegi rahulikuma kampaaniaga võib saavutada täitsa hea tulemuse, kuid kindlasti ei saavuta siis küsitluste järgi olevat reitingut. Praegu suuresti juhuslikult kujunenud tulemus annab aga märku (uutest) tõusvatest tähtedest, nagu näiteks Andres Anvelt ja Rainer Vakra. Muljetavaldav oli sotside edu Narvas ning toimetus ei imestaks, kui riigi­kogu valimistel saadetakse teiste erakondade raskekahurväega võitlusse just Jevgeni Ossinovski. Sotside põhiküsimus on erakonna potentsiaali hindamine ja saavutamine.

Krossi täht lõi särama. Uus särav täht Eesti poliitikataevas on kahtlemata ka IRLi Tallinna linnapeakandidaat Eerik-Niiles Kross. Mehe, kes nüüd lubab Tallinnas koondada jõulise opositsiooni, leiame kindlasti eelolevatel riigikogu valimistel parlamenti pürgimas. IRLi ohukoht ongi aga see, et nende kampaania võib liigselt keskenduda ühele inimesele või ühele teemale. Kui läheb pihta (nagu nüüd Krossiga), annab see plusse kogu Eestis, kui ei, siis tulebki loota vaid ustavatele IRLi valijatele.

Riigikogu valimiste puhul ei saa kõrvale jätta ka mõne uue jõu esilekerkimist. Või siis unustada olemasolevaid väikeparteisid või ühendusi. Erinevalt edukatest kohalikest valimisliitudest on neil vaja nii väga tugevat sõnumit kui ka määratul hulgal õnne, et praeguse valimisseaduse seatud piire ja künniseid ületada.