Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tunnustamisest saavad kasu kõik
Tunnustuse puudumine on üks peamisi põhjusi, miks soovitakse töölt lahkuda. Tunnustus mõjutab inimese motivatsiooni, see võib tõsta töötaja pühendumust 2-3 korda. Üha enam uuringuid näitab aga, et tugeva motivatsioonipanuse saavad needki, kes tunnustust jagavad.
Eksperdid väidavad, et tunnustuse jagamine suurendab ja soodustab nn prosotsiaalset käitumist (prosocial behaviour). See tähendab käitumist, mille eesmärk on kellegi teise, mitte enda heaolu. Üksteise tunnustamine tugevdab töötajate omavahelisi suhteid, kasvatab tunnustuse andja enesekindlust ning seob inimesi rohkem konkreetse organisatsiooniga. See kinnitab tõdemust, et inimesed tunnevad ennast õnnelikuma ja rahulolevamana just siis, kui saavad midagi teha või anda teiste heaks.
Omakasu pole selle loogika järgi sugugi parim ja pikaajalisim motivaator.
Kogu selle asja juures on üks “aga”. See kõik ei tööta siis, kui tunnustuse (ka rahalise) andmisest tehakse võistlus isikliku kasu nimel. Ka selle kohta on terve trobikond uuringuid, mis ütleb, et niipea, kui tunnustuse jagamisest tehakse võistlus, kus n-ö võitjateks tulevad need, kes rohkem annavad-jagavad, on ettevõtmine läbi kukkunud.
Siira ja hea kavatsusega tunnustamisest võidab aga nii see inimene, keda tunnustatakse, kui ka see inimene, kes tunnustab.
Tagatipuks võidab veel organisatsioon, kus töötavad üksteisest lugu pidavad ja üksteise tööd tunnustavad inimesed.