Haridus peab muutuma ühtlaselt tugevaks

Äripäev nõustub haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksooga, kelle hinnangul peaks meile kõige enam muret tegema hariduslik kihistumine kooliti. Ühelt poolt peegeldab see ühiskonna kihistumist tervikuna, teisalt näitab toimetuse arvates kohalike otsustajate soovimatust haridusküsimustega tõsiselt ja ettevaatavalt tegeleda.

Riigikogus peetud üldhariduse jätkusuutlikkuse arutelul ütles Aaviksoo, et haridusseadustiku eelseisval ümbervaatamisel tuleb lahendada keskne küsimus, kellel lasub täiel määral vastutus üldhariduse tagamise eest. Tema sõnul on tehtud selle poole esimene hädavajalik samm ning riik on võtnud endale kohustuse pidada üleval riigigümnaasiume.

Kool kogub hääli. Haridusredelil allapoole vaadates peaks haridusministeerium kaaluma ühtlasi suuremat panustamist otse põhikooliharidusse. Sageli just nõrgemates omavalitsustes on oma kooli või koolide pidamine suurim argument, mis kohalikel valimistel hääli toob. Mõni ime, et võimulolijad sellest kümne küünega kinni hoiavad. Kodulähedane põhikool on küll nii riiklik kui ka kohalik prioriteet, aga see ei tähenda, et iga hingevaakuvat kooli tuleb õpilastele antava hariduse kvaliteeti ohvriks tuues käigus hoida.

Oma kool on muidugi armas. Selge on seegi, et noorematel õpilastel ei tohi koolitee olla pikk ja vaevaline. Kindlasti oleks aga tihtipeale otstarbekas omavalitsuse piires koole ühendada või siis koguni naaberomavalitsusega koostöös piirkondlik koolivõrk ümber vaadata. Koolitee pikkus sõltub aga suuresti õpilastranspordi korraldusest, mida saab kooli pidamisest üle jääva raha eest paremaks korraldada. Koolivõrgu korrastamine loob ühtlasi eeldusi paremate õpetajate palkamiseks, kes saavad pühenduda õpetamisele ühes tervikkoolis, selmet mitme koolikese vahet pendeldada. Usutavasti teeb eesootav omavalitsuste arvu vähenemine koolivõrgu juures oma korrektiivid. Seni aga võiks volikogude ettevõtjatest liikmed oma vaatevinklist samuti rohkem kaaluda hariduselu küsimusi.

Eliitkoolidele järele. Samas on koolide tasemega probleeme jõukamateski omavalitsustes. Osalt on seegi tingitud soovimatusest koole sulgeda, näiteks Tallinnas venekeelseid koole. Teisalt veavad vahet kindlasti suuremaks nn eliitkoolid. Ent viimaste puhul on hariduse kvaliteedi suund igati õige. Toimetuse hinnangul peaks võtma eesmärgiks püüelda selle poole, et kõigis koolides saaks igas mõttes konkurentsivõimelisemat haridust. Mitte otsida lahendusi, mis tähendaksid tippude saagimist ehk eliitkoolide allapoole vedamist. Eesti hariduse tase peab ühtlustuma, aga mitte nõrkuse, vaid tugevuse poole.

Kui minister räägib omavalitsuste tugevamast toetamisest koolivõrgu pidamisel, siis tegelikult võiks hoopis põhikoolide osas põhjaliku riigistamise ette võtta. Niikuinii on hariduses tegemist lõviosas ühe ja sama maksurahaga, mida siis riik kas otse või omavalitsuste kaudu jagab ja kasutab.