Puhkepäev. Mis kasu toovad vead?

Eestis ei seostata ebaõnnestumisi ja vigu mitte investeeringu ja arenemise, vaid sageli saamatuse, rumaluse ja oskamatusega. See omakorda pärsib igasugust initsiatiivi, entusiasmi ja proovimist ning külvab inimestesse alaväärsustunnet. Kõik me oleme aga vigu teinud ja teeme edaspidigi, olgugi, et mitte tahtlikult ja hea tundega.

Seega näib mulle targem nende vastu mitte sõdida, vaid need igas olukorras enda kasuks pöörata. Kasu on neist palju. Näiteks juhivad vead tähelepanu asjaoludele, millega me varem kursis polnud ehk muudavad meid targemaks. Samuti õpetavad nad palju enda ja teiste inimeste kohta ning näitavad meile meie teadmiste taset, seda, mida peaksime juurde õppima, et veel paremaks saada. Ka panevad vead tihti perspektiive paika, aidates aru saada, mis on oluline, mis mitte. Nad on tihti hoiatuseks. Kui asjad üht moodi välja ei tule, siis õpetavad eksimused veel ka eksperimenteerima ning märkama hetki, kui me ei pane tähele, ei kuula, ei usalda ennast.

Näiteks rattaga kukkudes polnud me äkki tähelepanuga päriselt rattasõidu juures, äkki oli see vea põhjuseks. Tulevikus aga oleme topelt. Kergekäeliselt võõrale inimesele raha laenates (kuigi kõhutunne soovitab seda mitte teha), kellelt laenusummat tagasi ei saa, ei kuulanud me ennast ehk piisavalt. Pärast seda aga ei jäta kõhutunnet tähelepanuta. Sügavas vees peaaegu uppudes saame aimu oma ujumisoskuse tasemest, samuti sätime pärast ehk oma perspektiivid elus ümber. Töökoha eksimuse tõttu kaotades avastame endas äkki mõne aja pärast hoopis uusi andeid, näeme võimalusi ja välja­vaateid, mida varem tähelegi ei pannud.

Seega tasuks vigade eest piitsa andmise asemel hoopis julgustada kolleege, sõpru, elukaaslaseid ja sageli ka ennast asju uuesti proovima, midagi teisiti tegema, vigu igapäevase töö- ja argielu osana nägema ja neid mitte nii traagiliselt võtma. Õpetlikku vigade tegemist!