Ainuüksi osalejate hulk oli muljetavaldav. Laval oli ligikaudu 150 muusikut - erinevad koorid, muusikakollektiivid ja solistid nii meilt kui ka mujalt. Saalis ootas elamust tuhandepealine publik.

“Missa” algus oli paljulubav - USA laulja Douglas ­Websteri häälekasutus oli võimas ning eriti kenasti haakis solist poistekooriga. Tasapisi ilmusid lavale erinevad lauljate­grupid. Bernsteini muusika kärsitu heitlikkus tahtis hoolsat süvenemist, et niidiots ei kaoks, kuid muusika mõju aina kasvas. Kuni ühel hetkel tabasin end kimbatuses - kõik läheb üha segasemaks ning seda just sisu taipamise osas.

Intensiivselt religioosne sõnum mõjus rõhuvana, eriti seepärast, kuna teema, kuidas tubli jumalasulane pingutab kaaskondlaste õigele teele pööramise nimel, oli kaasaegse ­Eesti kontekstis võõras. Kõik need eksinud noored oma protestiga ning teisalt preestri ponnistamine nende päästmise nimel tundusid veidrad.

Kui “Missa” ettekannet oleks saanud võtta nagu muusikateost, millele on lisatud meeleolu mõttes liikumine ja mänguline taust, siis oleks meeldiv mulje ehk kestnud. Kimbatust tekitas läbilavastatud lugu, mille üldmuljest muusikat eraldada ei saanud.

Järk-järgult nihkus fookus muusikalt tegevusele ning sedamööda sugenes hinge ängistus. Ka ei saanud ma käigu pealt aru kõikidest lavastuslikest momentidest, seetõttu tundus “Missa” ettekandmise ajal segasem, kui see iseenesest oli. Tegelikult on “Missa” sõnum hästi lihtne - kuidas ja mis teed pidi jõuab jumalasõna erinevate vastuvõtjateni ning preestri enese hingelised arengud selle taustal.

Mõjusaid ja kunstiliselt tugevaid stseene oli “Missas” iseenesest mitmeid. Meelde jäid mõningad võimsad massistseenid ning kindlasti Websteri tugev hääl. Ülejäänud solistid taandusid taustaks tema ümber. Kui aga “Missat” kiita, tuleb peatuda vaid killustatud elementidel - et hästi tuli välja üks ja teine ja kolmas asi. Terviklikkusest jäi ometi puudu. Samamoodi ka isiklikust puudutusest.

 

Bernstein “Missa”

Pirita klooster 08.08