Uuel erakonnal on kohta küll, aga tõeliselt uuel

Toimetuse hinnangul on hiljuti asutatud Rahva Ühtsuse Erakonna ja Eesti Vabaerakonna suurim probleem see, et tegu ei ole sisu poolest uute erakondadega. Valijate seas täiesti olemas olevat ootust tõeliselt värske erakonna suhtes see ei täida.

On päris mitu vaksa vahet, kas erakonna tegemisel on aluseks sarnase maailmavaatega tuumik, kes evib ühtset tugevat sõnumit, või siis soovib keegi lihtsalt partei teha ning hakkab hiljem paika sättima, milline võiks selle partei positsioon ja põhimõtted olla. Nimetatud kaks erakonda kalduvad tagumise variandi poole. Nime poolest küll uued, aga värske jõu asemel astutakse esile tõmmisena praeguselt või isegi mineviku poliitikamaastikult. Põhjenduseks on mõlemal suuresti tõdemus, et lihtsalt on uut erakonda vaja, sest vanad enam ei sobi. Sellest jääb napiks.

Eesti poliitikas on kohta uuele erakonnale küll. Silmnähtava edu saavutamiseks peab see aga olema algusest peale tugeva sõnumiga, mis ühendab tuumikut ja nendega liitujaid. Erakonna pildile on mõistagi kohe vaja tõeliselt tuntud nägusid, soovitavalt muudelt elualadelt, mitte poliitikast.

Res Publica näide. See on isegi läbi mängitud, siinkohal meenub Res Publica tulek. Olenemata edaspidisest oli see tõesti viimane värske erakondlik IPO Eestis. See tõi ka edu. Praegune RÜE ja EVE tulek paistab selle kõrval pigem küll partei partei pärast punnitamisena, taagaks veel ka isiklik solvumine või isegi hämarad tagamaad endisest erakonnaelust.

Teisalt on värske poliitilise jõu tulek praegu üsnagi keeruline, sest poliitika ja poliitiku maine on ühiskonnas madal. Iga­tahes märksa madalam kui 1990. aastatel, kui sinna mindi tegusid tegema ja maailma muutma.

Eks ole ka Juhan Partsi esitamine ­IRLi peaministrikandidaadiks märk sellest, et samad näod liiguvad suuresti ringiratast ja väljapaistvat värsket verd lisandub vähe. Seda enam aga peaks aga uutel tulijatel olema ­oidu eristuda.

Mõistagi ei saa uusi erakondi enne valimispäeva tibude lugemist maha kanda. Neid rahulolematuid on piisavalt, kes on oma sisemises valimiskabiinis juba praegu parlamendis esindatud suurele nelikule kriipsu peale tõmmanud. Pealegi on viimase paari riigikogu valimise puhul enam kui 30protsendilise esindatusega võitnud ju “mittehääletajate partei”.

Survestab vanu olijaid. Seega teoreetiliselt pole uute erakondade parlamenti pääs välistatud. Pigem võib aga nende suurimaks töövõiduks osutuda see, et suurem surve kõrvalt sunnib vanu olijaid oma sõnumit täpsemalt kokku panema ja adresseerima. Mis teeb omakorda valijate jaoks valiku tegemise selgemaks.

Tegelikkuses sõltub mõistagi kõik lihtsast matemaatikast, kui palju mittehääletajaid või seniseid teiste erakondade või üksikkandidaatide valijaid suudavad uued parteid enda poole võita. Praegu tundub, et mitte väga palju, ent valimiskünnist võib lähemale tuua nii enda tugev kampaania kui ka mõne suure korralik libastumine nende kampaania käigus.

Igatahes jääb toimetus praegu skeptilisele seisukohale selles, et RÜE ja EVE järgmises parlamendis massiliselt esindatud saavad. Ootame endiselt päris uut poliitilist jõudu.