Kulla hinna määramine muutus digitaalseks

Alguses peeti koosolekut kord päevas. Ettevõttete hulka, kes alguses hinda määrasid, kuulusid näiteks Rothschild, Mocatta & Goldsmid, Samuel Montagu, Sharps Pixley ja Johnson Matthey Bankers. Hiljem toimusid koosolekud kaks korda päevas.

Neljapäeval osalesid traditsioonilises kullafiksimises viimast korda Barclays, HSBC, Societe Generale ja Scotiabank.

Kuidas kullafiks seni töötas?

Londoni aja järgi iga päev kell 10:30 ja 15:00 alustasid pangad omavahel konverentskõnet. Eesistuja pakkus välja esialgse hinna, mis ei erinenud oluliselt eelnevast turuhinnast. Iga pank hakkas seejärel oma klientidega nõu pidama. Nende hulgas oli nii kullatootjaid, tarbijaid kui ka finantsasutusi. Pangad üritasid aru saada, kas nende klient müüb kulda, ostab seda või ei ole sellest huvitatud. Kui turul olid ainult müüjad, siis hinda alandati ja vastupidi. Seda tegevust korrati seni, kuni ostjate ja müüjate vahe oli vähem kui 50 kullakangi.

Miks on kullafiks tähtis?

Kullafiks on globaalselt väga tahtis – seda kasutavad kaevandajad, keskpangad, juveelitootjad ja finantsasutused kullakangide müügi ja ostu puhul. Nad kasutavad seda ka aktsiate väärtuse ja derivatiivide hinna määramiseks.

Erinevalt paljudest teistest toorainetest ei kaubelda kullaga Londoni börsil, vaid seda ostetakse ja müüakse over-the-counter turul (turg, mis on detsentraliseeritud ja millel ei ole konkreetset füüsilist asukohta). Peamiselt tehakse futuurtehinguid New Yorgis ja Shanghais. Kullafiks mõjutab neid turge ja need mõjutavad omakorda ka kullafiksi.

Kes osalevad uues, digitaalses kullafiksi süsteemis?