Kas sul on saavutajaaju?

Kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanteri tiimi juht Raul Rebane liigitab sportlasi nii: on ühed, kellel on saavutajalihased, ja need, kellel on lisaks veel saavutajaajud.

Raul Rebane on defineerinud selle, mis on andekus ja mida läheb vaja selleks, et tippu jõuda. Olgu selleks tipuks olümpiavõit või siis müügirekord.

Paljudel meist on nn saavutajalihased – mis lihtsamalt öeldes on eeldused, mitte aga andekus ise. Spordis räägime füüsilistest eeldustest. Maailm ja Eesti on täis mehi ja naisi, kes kohvikunurgas räägivad oma n-ö paljulubavast noorsportlase karjäärist, kui pähe sai tehtud ka tänastele olümpiavõitjatele (mea culpa!).

Müügis räägime müügioskustest, võimekusest, potentsiaalist – me kõik teame mõnda inimest, kelle kohta öeldakse: „No tema lihtsalt on selline sündinud müügiinimene.“ Sinna see tulemus ka jääb. Kohvikulaua taha. Suitsunurga jutuks. Sõprade keskel praalimiseks. Eeldused ehk saavutajalihased on olemas. Saavutajaajusid aga mitte.

Raul Rebase hinnangul oleneb suurem osa edust just saavutajaajust, mis arendaks loomulikke eeldusi. See on inimese tegeliku andekuse mõõt. Laias laastus koosneb saavutajaaju kahest asjast.

Esiteks, tahe ehk kas ja kui palju sa tahad saavutada? Kanteri puhul pidi Raul Rebane mõnikord ise minema heiteplatsile teatud kaugusele ette, et talitseda Kanteri tahet trennis iga kord ennast säästmata kõige kõvemat purakat välja panna.

Kui esimesest on palju räägitud – ikka need eesmärgid, saavutusvajadus ja tahe võita – siis teisest pole. Kahjuks. See on koht, kus tehakse tööd. Sõna otseses mõttes. Iga nädal, iga päev. Ilma selleta ei kipu suurt midagi juhtuma. Suur tahe viib sind ainult teatud maani (ehkki vaidlus veel käib, kalduvad teadlased siiski toetama arvamust, et tahtejõud on nagu muskel, mis kipub ajaga väsima).

Kui tahad saada tippmüüjaks, oleks minu esimene küsimus: kui hästi sa talud rutiini? Kuidas sa talud seda, et teed regulaarselt, iga päev 10 kõnet. Või 2 kohtumist. Või küsid igalt ostu sooritavalt kliendilt: kas te sooviksite siia juurde väikest saiakest? Nii iga päev. Nii mitu kuud või vahest ka aastat. Nõme? Igav? Üksluine? Võib-olla tõesti. Samas, just see rutiinitaluvus – piltlikult öeldes võime vedada end välisukseni ka siis, kui väljas sajab ja tahaks kodus sohval teleri ees passida – on sageli veelahe, mis eristab tippusid keskmistest. Mis eristab olümpiavõitjaid kohaliku tähtsusega staarikestest.