Ajaloo parim maksevõime

Eelmisel nädalal kirjutas Äripäev, et Eestis lõpetasid tuhanded firmad karidel ning maksekäitumisega on lood hullud.

Eestis asutati mullu ligi 17 000 uut äriühingut – rohkem, kui sündis lapsi. 6700 äriühingut, mis ei vastanud nõuetele, kustutati. Enamasti oli põhjuseks aruannete pikalt esitamata jätmine. Omanikud likvideerisid veel umbes 1500 ettevõtet. Saame kinnitada, et Eesti ettevõtete iive oli positiivne.

Kohtustatistika järgi esitati 2015. aastal 615 pankrotiavaldust, 2014. aastal oli neid 188 ning 2013. aastal koguni 1306. Kas 615 pankrotiavaldust versus 17 000 asutatud ettevõtet on vähe või palju?

Pankrot ei ole uhkuseasi – iga pankrot on õnnetus nii omanikele, juhatusele, töötajatele kui ka võlausaldajatele. Palju muret, valu, kaotatud vara.

Likvideerimiste, kustutamiste ja pankrottide arv näitab eelkõige justiitshaldussüsteemi toimivust, mitte tegelikku majandusolukorda, mis on palju tähtsam. Maksu- ja tolliameti statistikast saame teada, et võlas olev maksusumma on viimasel kahel aastal olnud ühesugune – 270 miljonit eurot.

Maksuvõlglaste arv on viimasel aastal küll pisut kasvanud, kuid 37 000 võlgnikust 38 protsendil on võlg alla 50 euro ning veel 45 protsendil on võlg 50–3200 eurot. Tõsiseid probleeme maksevõimes ei ole. Suuremate võlgade puhul on nii võlglaste arv kui ka võlasumma olnud stabiilne.

Eesti Panga statistika kohaselt on 2016. aasta veebruari seisuga üle 60 päeva võlas 1,1% Eesti pankade välja antud laenuportfellist. Aasta tagasi oli näitaja 1,5% ning kaks aastat tagasi 1,8%. Võrreldes ajaloo kõrgeima näitajaga 2010. aastal – 7% – on olukord väga hea ning viimase kahe aasta trend on positiivne. See kinnitab nii elanikkonna kui ka ettevõtete püsivat maksevõimet.

Oma osa on selles pankade konservatiivsusel ning laenu antakse vaid hea kvaliteediga klientidele. Siiski on maksekäitumine ajaloo parimal tasemel.

Ka klientide arvult kõige suurematele – sideteenuste ja kommunaalteenuste operaatoritele – ei ole klientide maksekäitumine probleem. Krediidikahjud on ajaloo madalaimal tasemel.

See ei tähenda, et krediidikahjusid ei oleks – loomulikult satub igal ajal mõni suller lepingupartneriks ning keegi võtab laenu, taskus ühe otsa pilet teisele mandrile. Kuid üldiselt on praegu taustapäringute ning kliendibaasi seirega võimalik riske hästi kontrollida ning üllatusi vältida.

Tarbimislaenu pakkujatega seotud probleemid on jäänud paljuski ajalukku, sest osa neist tegutseb juba pangana, teine osa läheb krediidiasutuse regulatsiooni alla ning alates 22. märtsist ühtegi litsentseerimata äriühingut selles valdkonnas enam ei tegutse.

Kuni Eesti tööhõive on laiaulatuslik (ligi 650 000 inimest vs 560 000 inimest 2010. aastal), püsib ka tarbijate potentsiaalne maksevõime. Eestis kasutatakse elujärje parandamiseks laenuvõimalusi tunduvalt vähem kui Euroopas keskmiselt, mistõttu võib ennustada, et turg kasvab edasi ja tase ühtlustub.

Ettevõtete maksekäitumist on aga keerulisem ennustada. Eelkõige sõltub see maailmamajandusest, kust iga negatiivne muutus jõuab lõpuks ka tööturule.

Paljud ettevõtted kindlasti kaovad, kuna nende ärimudelile ei ole rahvusvahelises konkurentsis kohta. Teatud ettevõtteid peab riik suutma aidata säilitada, sest kasulikum on mõnda aega peale maksta kui kompetentsi kaotada, kui võib eeldada, et probleemid on ajutised. Kuid kindel on, et ka uusi ettevõtteid tekib rohkem ning tööga hõivatute hulk püsib.

Riigile on kasulik, kui inimesed ja ettevõtted tunnevad end kindlalt, julgevad investeerida ettevõtetesse või elukvaliteeti – olgu selleks siis eluruum, haridus või sõiduvahend. Riik saab seda mõjutada nii, et ei muuda laenamist regulatsioonidega ebamõistlikult kalliks. Iga uus regulatsioon kirjutatakse lõpptarbija intressiks. Lihtne ligipääs krediidile tagab inimeste majandusliku võrdsuse ning ettevõtete parima kasvuvõimaluse.