Palun suurt meediasõda

Mul ei ole õrna aimugi, kes lõpuks kohtutevaidluses peale jääb, ka ei oska ma poolt valida. Küll leian, et vaidluse kommenteerimisel saaks riik olla senisest oluliselt avatum. See ei ole mingi nurgatagune lahutustüli, vaid riikliku tähtsusega küsimus, milles on mängus kümned miljonid eurod maksumaksja raha. Maksumaksja, kes tahab sendi pealt ja jooksvalt teada, kui palju kogu asi talle täpselt maksma võib minna.

Tänavu tekkis rahvusvahelises vahekohtus Eesti riiki esindava justiitsministeeriumi ja Tallinna Vee vahel vaidlus, millises ulatuses võib menetlusega seotud detaile avalikkusega jagada. Põhjuseks see, et Tallinna Vesi soovis avaldada väljavõtte vahekohtule esitatud materjalidest.

Riik heitis Tallinna Veele muu hulgas ette, et viimane on teinud nende vastu agressiivset ja ühepoolset meediakampaaniat, millega viimane ei nõustunud. Mõni päev tagasi avaldaski vahekohus otsuse, milles teatas, et kummalgi osapoolel pole küll keelatud avalikkuse eest kohtuasja üldiselt arutada, anda teada kohtuasja staatusest ja oma peamistest seisukohtadest, kuid avalik arutelu ei kätke endas arbitraažimenetluse dokumentide avaldamist, osapoolte tunnistajate ütlusi, ekspertaruandeid ja muud väga spetsiifilist teavet.

Vahekohtu otsus pole kindlasti epohhiloov, on pigem pisike protseduuriline köhatus ja tõtt-öelda olekski taolise kaebuse peale keeruline teistsuguse avaldusega lagedale tulla. Küll tekitab minus imestust, milliseid artikleid on riik pidanud agressiivse ühepoolse meediakampaania osaks, mille eesmärk on osapoole hinnangul veenda Eesti avalikkust, et riigil pole vaidluses õigus ning jääb antud kohtuasjas kaotajaks.

Avalduses vahekohtule tuuakse näiteid mõningatest viimastel aastatel meedias ilmunud artiklitest, mis on kaebaja hinnangul maalinud kogu vaidlusest ebatäpse pildi ja need on ühepoolsed. Ühekülgsust heidetakse ette ka veefirma börsiteadetele.

Joonealuse viitena leiab ka näiteks ühe minu enda 2014. aasta 14. oktoobril avaldatud artikli „Tallinna Vesi nõuab riigilt 90 miljonit eurot“, milles olen refereerinud börsifirma avaldatud lakoonilist börsiteadet selle kohta, et veefirma alustas Eesti Vabariigi vastu rahvusvahelist arbitraažimenetlust. Teave, mille avaldamata ja kommenteerimata jätmist börsifirma poolt ei oskaks ma ette kujutada.

Igaüks saab vahekohtu värske otsusega ja seal viidatud artiklitega tutvuda ja ise otsustada, kummal poolel on õigus. Küll ei kujutaks ma ette, et börsifirma hakkaks oma aktsionäridele saadetud teadetes riigilt ehk kohtuasja teiselt osapoolelt tasakaalustamiseks küsima kommentaare. Pole veel kohanud ka riigi esindajat, kes ütleks, et „teate, meie seisukoht selles kohtuasjas on küll niisugune, ent vaadake ka, millised vahvad argumendid on Tallinna Veel.“.

Samuti ei soovinud veefirma viimases Äripäevas avaldatud artiklis riigi sisulisele kriitikale üldse vastata, loobudes igasugusest kommenteerimise võimalusest. Ka varem on börsifirma olnud kohtutevaidluse kommenteerimisel kidakeelne.

Jah, aktsionärid on saanud vähemalt aeg-ajalt mõne börsiteategi, milles juhtkond selgitab paari sõnaga oma seisukohti. Milliseid seisukohti või kuluprognoose olime kodanikena enne Äripäevas reedel ilmunud artikleid saanud riigilt?

Märtsis kuulutas justiitsministeerium välja riigihanke, mille eesmärk oli leida kommunikatsioonikonsultant riigi nõustamiseks ASi Tallinna Vesi ja United Utilities B.V. poolt Eesti Vabariigi vastu esitatud kahju hüvitamise vahekohtumenetluses Rahvusvahelise Investeeringute Vahekohtus.

Ehk saaks nüüd viimaks ühe korraliku meediasõja?