Tallinna lahel käib korralik andmine

Eisma sadama pidaja Tiiu Pedaja arvas, et mereelu edeneb sellepärast, et uus põlvkond hakkab peale tulema – kui vanasti olid kõik piirid kinni ja inimesed polnud harjunud mere ääres käima, siis uue põlvkonna jaoks on meri alati lahti olnud.

Varem ei olnud naljalt seda, et jalutad mere äärde, istud paati ja sõidad üle Soome lahe. Polnud varianti, nüüd on see võimalus kõigil. Kaatreid on ju igas hinna suurusjärgus saada – alates paarist tuhandest kuni miljoniteni. Oleneb ka sellest, kui nobedad näpud omal on. Kui on nobedad näpud, siis võid ka vähese raha eest omale asja osta, korda teha ja sõitma minna.

Aga raha on ka lihtsalt rohkem. Peale selle ei pakkunud pangad varem ka liisingut veesõidukitele. Enamikul pankadel on nüüd olemas veesõidukiliising ja see on isegi pikem kui autoliising.

Kõigepealt peaks leidma jahtklubi, kes pakub väikelaevapaberite saamiseks koolitust. Sealt saab paberi ja ka praktika, aga täpselt nagu autokooligagi on see praktika rohkem selleks, et linnuke kirja saada. Sellest ei piisa, et minna üksi tormiga merele. Autoga on lihtne – palud, et keegi tuleks sinuga sõitma kuskil väikese tänava peal. Kaatreid nii palju ei ole, kuid loogika on sama – võiks alguses kellegi kogenumaga koos merel käia ka siis, kui tunnistus juba käes on.

Autoga saad B-kategooria load kätte ja võid sõita tavasõidukiga. Väikelaevapaberitega võid sõita 24meetrisel alusel, samas ka viiemeetrise pähklikoorekese peal. Kujuta ette, kui suur erinevus see on – kas sõita sõiduautoga või sõita rekaga! Või siis võid sõita kaatriga ja võid sõita jahiga – jälle täiesti erinevad asjad. Kaatril on mootor taga, keerad lihtsalt rooli, jaht on hoopis midagi muud.

Nii et see paber on tore, aga neid valikuid, mis sealt edasi läheb, on nii palju… Purjeõpet Tallinnas juba leiab ja saab minna edasi õppima enne, kui lähed ennast uputama. Küll aga ei tea ma kedagi, kes sulle harjutamiseks kogenud juhiga kaatrit rendiks. Isegi kui leiab, siis mis hinnaga? Jahi puhul on ikkagi mingi hulk inimesi, kes kulusid jagavad.

Mul on sadamas selliseid inimesi küll, kes tegid load ja ostsid kaatri, aga on nüüd natuke hädas. Ilusa ilmaga on alati tore merel käia, aga kui tekib mingi olukord… Peaks olema jätkukoolituse võimalus, sest autoga – olgu – sõidad tänaval vaikselt vastu posti, suure tõenäosusega jääd ellu ja terveks ka, aga kui tormiga merele lähed ja midagi valesti läheb, siis tõenäosus, et tagasi tuled, on väike. Ei ole võimalust kaatrist välja astuda ja kiirabisse helistada. Olen selliseid algajaid hulle näinud merele minemas ja siiani on nad tagasi tulnud, aga see on probleem.

Merenduse arengu jaoks ei ole see hirmutamise jutt muidugi hea ja siiani pole ka kuulda olnud, et inimesed iga päev upuks, aga mida jõukamaks inimesed saavad ja mida rohkem neid merele läheb, seda teravamaks võib see probleem minna.

Merel on oma reeglid, kuidas asju peab ajama. Siiamaani ei ole see probleem olnud, et merel liikumine tiheneb, aga kui vaadata alsute juurde ostmise ja lubade tegemise statistikat, siis mingi hetk läheb liiklus päris tihedaks. Ilusa ilmaga käib Tallinna lahel juba päris korralik andmine. Ega politsei oma paadiparki nalja pärast ei laienda. Meilt käib patrull vähemalt korra päevas läbi.

Nad teevad samasugust pistelist kontrolli nagu autodegagi. Merel minnakse täpselt samamoodi ligi, kontrollitakse pabereid, tehnilist seisukorda. Kuna see on uus asi, siis vanemad merekarud on natuke pahased, et nende aega raisatakse, aga tegelikul see ei ole halb, et nad oma kohalolu näitavad. Meil ei ole kellelgi õnneks mingit hullu probleemi merel olnud, aga see ei ole tegelikult, kas juhtub, vaid millal. Kui liiklus kogu aeg suureneb, siis on see paratamatu.

Meil ei ole uus sadam, meil on sadam peaaegu 100 aastat vana! (naerab) Võimalused on juba ammu olemas olnud, aga külalissadama või jahisadamana toimimise suunda pole enne arendatud. See on uus lähenemine, et meil oleks olemas kõik teenused ja oleksime külalissadamana ka kaardil olemas. Sadam on vana, aga meil on palju uusi asju. Pesemine ja WC on statistikas alati kõige tähtsamal kohal, kui sadamaid hinnatakse, edasi tuleb turvaline seismine ja nii edasi. Meil on see kõik olemas, ujuvkai on olemas, uue ujuvkai ostame, sadamahoone on miljoni dollari vaatega – täiesti muuli lõpus on teisel korrusel suur terrass, kus Tallinna linn on otsekui peo peal.

Mereturismi ja merele pääsetavust propageeritakse viimasel ajal ja nii, nagu on sadamatesse tekkinud restoranid, nii ütleme meiegi, et oleme muuseum, kuhu saab tulla laevaga.

Sadama pidamine edendab tervet valdkonda: paaditootjaid, koolitajaid, huvialakoole, sadamas toimetajaid ja teenust pakkuvaid ettevõtjaid. Eelmisel aastal pani jahtklubide liit kokku numbri, kui palju merendus Eesti majandusele kasu toob ja sai kokku koguni 1–2 protsenti SKPst. See on päris tõsiseltvõetav number ja tihtipeale seda ei nähta.

Sadamaarendust toetavaid projektegi on tegelikult päris palju – eesmärk on, et kogu meie rannajoonel oleks iga 30 meremiili tagant külalissadam. See on ühe päeva teekond – saad hakata hommikul minema ja jõuad õhtuks normaalsel ajal teise kohta ja saad seal toimetada. Meil peaaegu toimib see, aga Eesti sadamate häda on see, et nad on madalad ja ei saa 30 miiliga päris hakkama.

Mis nende madalate sadamatega teha annab? EASi meede aitab – kaevad sügavaks ja rahu on jälle maa peal. Seda tehakse päris palju, Kalevi jahtklubigi paar aastat tagasi süvendas, sest Pirita jõgi toob sinna setet alla ja jahid sõitsid ennast juba põhja kinni. Eisma taotleb samuti raha süvendamiseks – see on hästi ilus sadam, aga madal. Meil õnneks pole vaja, meie sadam on 8 meetrit sügav.

Ega inimesed sadamate pärast seal ei käi ju... Meri ise. Meri on vabadus! (naerab) Vabadus tuleb merel. Vabadus tuleb siis, kui keerad mootori välja ja saad purjetata ja on vaikus. Mitte kaatriga plärisedes. Kaatriga saab lihtsalt punktist A punkti B, aga kui tahad jalad seina peale panna ja puhata, siis on jaht õige valik. Mis iganes kellele sobib.

Neid kohti, kuhu Tallinnast sõita, on. Ei ole nii, et viskad Tallinna lahel ankru sisse ja keedad kohvi. Kakumäe on lähedal, Pirita, Naissaar, Kelnase… Saab minna paariks tunniks ja saab minna terveks päevaks.

Kui ise siia tööle tulin 2016. aasta sügisel, siis käisin nädal aega kaatriga tööl, sest elan üle lahe Meriväljal. Laenasin kaatri ja tahtsin põhimõtteliselt proovida, kas saab. Hommikul Pirita teel ummikus istumise alternatiiv on ju see, et ma tulen 10 minutit kaatriga tööle, ja see võttiski mul 10 minutit!

Kunagi, kui on Miidurannas sadam, miks ei peaks see siis enam imelik ettevõtmine olema, kui meil on selline talv, et detsembrikuus on viis kraadi sooja? Sõidad üle mere 10 minutiga kesklinna, võtad siit jalgratta ja lähed edasi tööle ning säästad nii päevas poolteist tundi.

Transpordiamet üritas eesistumise ajaks seda käima saada ja otsis liinile operaatorit, aga ma väga kahtlen, et see oleks kohe alguses võimeline ennast ära majandama. Esiteks see alus, millega siit üle lahe sõita, ei saa olla lahtine. Kui tahad linna tulla tööle, siis tahad ikkagi kuiva nahaga kohale jõuda. Kajutiga korraliku aluse maksumus on juba päris suur, kütus sinna juurde. See peaks olema vähemalt alguses riigi poolt toetatav ettevõtmine. Aga teoorias see võiks ju toimida.

Hongkongis sõidavad kogu aeg laevukesed saarte vahet... Seal on kanal, seal pole lainet ja pole tormi. Kui meil on kõva torm, siis suurem osa inimesi mere äärde ei taha minna. (naerab) Tegelikult, kui vaadata seda meie kehva suusailma, siis kannataks käia küll. Oleks päris äge, aga selle mõttega harjumine võtab veel aega. Usun, et kui vastaskaldale tekiks sadam, siis oleks ühistransport vee peal kohe päevakorras.