Kaablisõjas surma ei saa

Interneti baasvõrgu rajamine on kuumaks kütnud hulga kirgi, kuigi tegu on hea asjaga. Sellest, et kõiki lahendusi kõigi osapoolte vahel pole veel leitud, ei pea järeldama, et neid ei leitagi.

Äripäeva meelest võinuks enne lairiba baasvõrgu rajamise algust kokku leppida selles, kuidas see oma eesmärke täitma hakkab ning kuidas iga ääremaal asuva taluni jõuab, kes selle eest vastutab ja kes selle kinni maksab. Kõlab tagantjäreletarkusena, aga suurte ettevõtmiste puhul on selliste küsimuste ette äravastamine ju põhiline asi. Kes teeb ja kes maksab, nende küsimuste vastuste puudumise pärast ongi kogu jant lahti läinud.

Lairiba baasvõrk on 74 miljoni eurone ettevõtmine. Summat, mille abiga saaksid baasvõrguga ühendusse kõik keskustest kaugel elavad majapidamised, hinnatakse vähemalt 400 miljonile eurole. See on väga suur kulu. Samas, eesmärk, milleni jõuda, on igati ilus ja õige. Eestis peetakse kiiret internetti juba enam-vähem inim­õiguseks.

Suure osa tekkinud segadusest moodustab kehv kommunikatsioon. Avalikkusele on jäänud segaseks, kas kaugematesse metsaküladesse tuleb tingimata vedada kaabel või saab kasutada moodsamaid, mobiilsemaid võimalusi; kas 4G sobib ikka kaabliga kokku või peab 5G ära ootama ja – kes ikkagi need ühendused rajama peaks, kas riik või erafirmad. Või peavad hoopis kogukonnad ise seljad kokku panema ja vaatama, kuidas nad endale ise kiire netiühenduse koju tuua saavad.

Täpset ära­sõnastamist vajaks siin peale riigi ülesannete täpsete piiride omavalitsuste roll selle ettevõtmise õnnestumisel, samuti erafirmade võimalused omalt poolt panustada ja tulu teenida.Kui eeldada, et kaablit pole igale poole vedada vaja ja mobiilsed lahendused kõlbavad hästi kaablit jätkama, võib lõpuks ka 400 miljoni euro asemel mõni teine summa seista. Lairibavõrgu töörühma esimees Andres Metsoja räägib lausa neli korda väiksemast summast. See on muidugi imelik, sest selle töörühma esimehel ja majandusministeeriumi asekantsleri Taavi Kotka rehkendustel võiks vähemasti teoreetiliselt mingi ühisosa olla. See on iseenesest vaid üks näide selle kohta, kui vähe suhtlevad omavahel need, kellest selle suure ettevõtmise õnnestumine sõltub.

Erafirmade ja riigi suhted kõnealuses projektis on praegu võrdlemisi keerulised ja vajavad lahtiharutamist ehk esmajärjekorras. Praegu ei ole ühemõtteliselt arusaadav, kuidas mobiilifirmade ja riigi suhtluses kujunevad otsused, kuhu ja kuidas baasvõrku rajatakse. Kõik telekomifirmad pole ka projektiga seotud ning soovivad otsustamispõhimõtete ülevaatamist.

Samas sõltub “kogu maa internetiseerimise” projekti õnnestumine suuremalt jaolt just eraettevõtete ja riigi koostööst. Omavalitsustel on siin kahtlemata samuti oluline roll, nemad saavad oma elanike eest seista nii riigi kui ka ettevõtetega suheldes.

Majandusminister Kristen Michalile meeldib rääkida, et tulevik ei ole juhtme küljes, ja selles on tal kahtlemata õigus. Seda enam on oluline, et eraettevõtted saaksid omalt poolt kaasa aidata baasvõrgu parima kasutamise võimaluste loomisele. Loodetavasti ei pea baasvõrgu viimasessegi metsakülla ulatumine 5G järel ootama. Natukenegi rohkem suhtlemist omavahel ja ka avalikkusega aitaks lahenduste leidmisele oluliselt kaasa.