George Soros: teerada läbi Euroopa miinivälja

Tõepoolest, Euroopa pankade ja riikide maksevõime probleemid võimendavad vastastikku teineteist. Valitsuste võlakirjade hinna langus on avalikuks teinud pankade ebapiisava kapitalivaru, samal ajal kui väljavaated sellest, et valitsustel tuleb rahastada pankade rekapitaliseerimist, ajavad omakorda üles võlakirjade tootluse. Olukorras, kus pankadel tuleb lisaraha hankida ajal, mil nende aktsiate hinnad moodustavad börsil vaid murdosa raamatupidamisväärtusest, on neil kiusatus vähendada oma bilansi mahtu laenuliine lõpetades ning laenuportfellide mahtu vähendades.

Euroopa liidrid mõtlevad, mida teha, ning nende järgmisel sammul on otsustavad tagajärjed. See kas rahustab turud maha või viib nad uude äärmusesse. Kõik on nõus, et Kreeka vajab võlgade kontrollitud restruktureerimist, kuna kontrolli alt väljunud krahh kisuks kaasa kogu rahaliidu. Samas arvan ma, et pankade osas kaaluvad euroala liidrid praegu lahendusi, mis ei ole päris kohased.

Nimelt räägitakse pigem pangandussüsteemi rekapitaliseerimissest kui garanteerimisest. Ja seda tahetakse teha riik riigi haaval, selle asemel, et käsitleda euroala ühe tervikuna. Selleks on hea põhjus: Saksamaa ei taha maksta Prantsuse pankade rekapitaliseerimise eest. Kantsler Angela Merkeli selline nõudmine on igati põhjendatud, kuid viib teda vales suunas.

Las ma näitan täpsemalt selle kitsa raja, mis aitaks Euroopal miiniväljalt eluga tulema saada. Kõigepealt tuleb pangandussüsteemile anda garantiid ja alles seejärel pangad rekapitaliseerida. Valitsused ei saa endale praegu pankade rekapitaliseerimist lubada, see ei jätaks neile enam piisavalt vahendeid riikide maksejõuetuse probleemi lahendamiseks. Pankade rekapitaliseerimine oleks palju odavam, kui kriis on möödas ning nii valitsusvõlakirjade kui ka pankade aktsiate hinnad tagasi normaalsematel tasemetel.

Samal ajal saavad valitsused anda usaldusväärse garantii, kuna neil on voli kehtestada makse. Selle jaoks on vaja uut juriidiliselt siduvat kokkulepet – mitte Lissaboni lepingu muutust (mille teel oleks liiga palju takistusi), vaid uut kokkulepet, mille läbirääkimine ja ratifitseerimine nõuab oma aja. Sinnamaani võivad valitsused abi paluda Euroopa Keskpangalt, mida euroala valitsused pro rata alusel juba täielikult garanteerivad.

Garantii vastu tuleks euroala suurematel pankadel nõustuda Euroopa Keskpanga juhistega. Tegemist on radikaalse, kuid antud oludes vajaliku sammuga. Tegutsedes liikmesriikide korraldusel on Euroopa Keskpangal piisav veenmisjõud: pank võib oma diskontoakna sulgeda ning valitsused võivad koostööst keelduvad pangad riigistada.

Euroopa Keskpank käsika pankadel laenukraanid lahti hoida ja laenuportfelle mitte vähendada, monitoorides samal ajal pankade riske. See kõrvaldaks kaks peamist probleemi, mis turgusid praegu närviliseks teevad. Veel ühe turge närviliseks ajava probleemi, et riikide võlapaberite rahastamiseks napib raha, saaks Euroopa Keskpank lahendada sellega, et alandab diskontomäära, ergutades raskustes riike emiteerima võlakirju ning panku neid võlakirju märkima (Tommaso Padoa-Schioppa idee). Neid võlakirju saab igal ajal Euroopa Keskpangas rahaks vahetada, kuid niikaua kui nende tootlus on kõrgem kui Euroopa Keskpanga deposiidil, on pankadel kasulikum neid hoida. Valitsused saaksid kriisiperioodil oma rahavajaduse kokku lepitud piires madala hinnaga rahuldatud ning Euroopa Keskpank ei rikuks Lissaboni lepingu artiklit 123.

Nendest meetmetest piisaks turgude rahustamiseks ja kriisi akuutse faasi lõpetamiseks. Pankade rekapitaliseerimisega tuleks sinnamaani oodata. Koheselt tuleks katta vaid need augud, mis tekivad Kreeka võla restruktureerimisest. Kooskõlas Saksamaa nõudmistega tuleks täiendav kapital kõigepealt turult ja alles siis valitsustelt – ja EFSFist viimase instantsina, hoides sellega fondi püssirohu kuiva.

Uus kokkulepe euroala kohta, mis räägitakse läbi rahulikumas atmosfääris, ei peaks üksnes kriisiolukorras käiku lastud meetmed seaduseks vormistama, vaid panema aluse ka majanduse kasvustrateegiale. Kriisiperioodil on eelarvekulude kärpimine ja säästukuur vältimatud, kuid pikemas perspektiivis muutub võlakoorem majanduskasvuta üle jõu käivaks. Vastu ei peaks sellisel juhul ka Euroopa Liit ise.

Autor: George Soros, Sirje Rank