Suund Euroopa Ühendriikide poole – teeme ära!

Aeg, mis selle leidmiseks kulus, ning ennetamise asemel tagantjärele reageerimine näitavad, et Euroopa Liit sellisel kujul pole eriti töövõimeline ja jätkusuutlik.

Minus on üha enam süvenenud arvamus, et tulevik peab tooma euroliidu riikide järjest tihedama koostöö, mis lõpuks viib välja Euroopa Ühendriikide moodustamiseni. Nime täpne kuju pole oluline, võib jääda ka Euroopa Liit, nagu Rohelise Mandri ametlik nimi on Austraalia Liit.

Senisest enam tuleb riikidel otsustusõigust delegeerida liidu tasandile, mis tähendab ühise valitsuse, pea-, välis- ja rahandusministri (kui nimetada vast olulisemaid) ametisse nimetamist. Ühine raha enamikul ELi riikidel juba on, sisepiirid avatud ning teatud mööndustega liiguvad euroliidu piires vabalt ka kapital, tööjõud, teenused ja kaubad.

Ainult siis, kui ELil on senisest märksa suuremate volitustega ühine valitsus, võib Euroopa tuleviku maailmas kaasa rääkida. Muidu me jäämegi lõputusse otsuste kooskõlastamiste ja edasilükkamiste nõiaringi. Ja ka USA-l tekib lõpuks ometi number, kuhu helistada, kui tahetakse rääkida Euroopaga – kriitika, mida oleme aastaid teiselt poolt Atlandi ookeani kuulnud.

Euroopa ühisriigi loomisel on kaks suurt murekohta. Esiteks ei pruugi seda veel soovida piisav hulk ELi maade kodanikke. Ja seetõttu ei julge sellega avalikult tegeleda ka poliitikud, kaertes ebapopulaarse teema pärast saada mitte tagasi valitud. Usun, et siin aitab aeg, kuigi kiire on niigi ja pooldan jõulisemat tegutsemist.

Teine nõrk koht – kujutage ette, et ühisriigi rahandusministriks saab kreeklane. Ja välis- või kaitseministriks näiteks Saksa venemeelse ekskantsleri Gerhard Schröderi sugune mees. Parem, kui Euroopa rahandust juhiks sakslane ning välis- või kaitsepoliitikat näiteks rootslane või inglane. Või eestlane. Kestvalt sellist olukorda saavutada pole aga võimalik. Seetõttu aitaks raudse regulatsiooni paikapanek – eriti mis puudutab maksude kogumist ning ühisraha kulutamist – ja ELi ühishuvide võimalikult selge defineerimine. Siis võime nimetada Euroopa statistikaameti peadirektoriks tõepoolest kreeklase.

Praegusel kujul pole Euroopa Liidul pikas perspektiivis tulevikku. Ühine ja ühtne Euroopa võiks enam kui poole sajandi pikkuse arengu järel lõpuks saada ka tegelikkuseks.

Autor: Indrek Kald, kaasautor