Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Parima palga maksja tegutseb varjus

Aivar Hundimägi 08. jaanuar 2011, 16:35

Eestis tavapäratult kõrget 63 000 krooni suurust keskmist palka maksev Tarcona kuulub Venemaa mõjukale oligarhile Gennadi Timtšenkole, kelle äriedu sai hoo sisse koos Vladimir Putini asumisega Venemaa presidendiks ning naftafirma Jukos hävitamisega.

Eelmise aasta lõpus kirjutas Eesti Päevaleht ühe kohtuvaidluse dokumentidele tuginedes, et Tarcona omanikfirmas Gunvor võis Timtšenko üheks äripartneriks olla 1990ndate aastate lõpus ka 2006. aastal surnud transiidiärimees Aadu Luukas.
Luukas oli Eestis Timtšenko lähedasemaid äripartnereid. Timtšenko vara väärtuseks on Forbes hinnanud 2009. aastal 1,9 miljardit eurot ja Vene majandusajakiri Finans 3,15 miljardit eurot. 

Timtšenkot on nimetanud Eesti kütusetransiidi suurimaks niiditõmbajaks, kes suunab oma Genfi residentsist 40-60 protsenti Eestit läbivatest kütusevoogudest.
Tallinnas käibki tema äri läbi Tarcona, mis kuni 2006. aasta kevadeni kuulus Briti Neitsisaartel registreeritud Sherpa Internationalile. Vahepeal oli omanikuks Rootsis registreeritud Vetluna AB ja alates 2009. aasta sügisest on omanikuks Hollandis registreeritud Gunvor International.
Aadu Luukase ja Timtšenko ühistele ärihuvidele viitas 2005. aasta lõpus see, et Tarconat asus juhtima Sulev Loo, kes enne seda töötas teise Luukase firma Pakterminal juhatuse esimehena.
Äripäev üritas küsida Tracona tegemiste kohta kommentaari ka Sulev Loolt, kuid ta ei soovinud meediaga suhelda.

Timtšenkot saadab salapära
Timtšenko Eestiga seotud ärihuvidest teatakse vähe. Äripäevas ilmus pikem artikkel Timtšenkost viis aastat tagasi ajakirjanik Peeter Raidla sulest. Üritasime toona ka Timtšenkolt intervjuud saada, kuid ebaõnnestunult. Vene ja Soome topeltkodakondsusega Timtšenko kogu äri on rajatud laialdastele sidemetele ning juba 1990ndate lõpus kabinettide vaikuses sõlmitud tehingutele, tänu millele liikusid pea kõik Surgutist ja selle Kiriši tehasest lähtuvad ja läände suunatud kütusevood tema kaudu. 2005. aastal lisandus sellele ka osa Uganskist lähtuvatest naftavoogudest.
Sadadesse miljonitesse dollaritesse ulatuva äri aluseks oli pealtnäha lihtne skeem. Tänu oma sidemetele tagas Timtšenko Venemaalt tuleva pideva kütusevoo, mis oli eellepingute põhjal juba ette ära müüdud Timtšenkoga seotud välisfirmadele. Naftasaadused toimetas otse Venemaa töötlemistehastest Muugale või Maardusse Timtšenko tihe koostööpartner Severstaltrans, kellel Eestis on tütarfirma Spacecom.
Tuhanded tsisternvagunid pumbati tühjaks terminalides, milleks olid valdavalt Severstaltransi ja Timtšenko ühisinvesteeringute tulemusena valminud Trendgate, Severstaltransi poolt ülesostetud E.O.S. või ka Pakterminal.
Müügiprotsessi eest vastutas Timtšenko ammune äripartner, Rootsi ärimees Tornbjörn Törnqvist. Tarcona osaks on selles äris nii-öelda dispetšeri roll, kust juhitakse kogu kütuse liikumist, saamata ise kordagi kütuse omanikuks.

Timtšenko on paistnud silma sellega, et ta ei soovi eriti suhelda meediaga ja väldib intervjuusid. Samasuguse suhtumise võttis üle ka Tarcona juht Sulev Loo, kes viis aastat tagasi asus Timtšenko Eesti firmat juhtima. Muidu suhtlemisaldis ärijuhi suu sulgus kohe, kui küsimused puudutasid Timtšenkot. Loo on küll andnud ühe intervjuu Äripäevale vahetult pärast Tarcona juhiks saamist, kuid tõenäoliselt see omanikule ei meeldinud ja hiljem on Loo ajakirjanikega suhtlemisest hoidunud.
2005. aasta detsembri alguses Äripäevas ilmunud usutluses ütles Loo omanikke puudutanud küsimusele vastates, et tema teada kuulub ettevõte offshore-firmadele. Ta ei soovinud öelda, kes ta Tarcona juhiks palkasid. Küsimusele, milline on Tarcona seos Gunvor Grupiga, vastas Loo, et Gunvor on lihtsalt üks klient ja ta ei kinnitanud toona, et Tarcona kuulub Timtšenkole.

Ärid said alguse Kinexist
Leningradi oblastis asuv Kiriši naftatöötlemistehas kuulus Venemaa suurimate hulka. 1987. aastal loodi naftasaaduste müügiks tehase juurde ettevõte Kirišineftehimeksport, mille juhtkonda kuulus neli meest - peadirektor Adolf Smirnov ning tema kolm asetäitjat Gennadi Timtšenko, Andrei Katkov ja Jevgeni Malov. 1990. aastal asutati samas naftasaaduste müügiks ühisettevõte Urals, mille Soome haru asus juhtima Timtšenko. Kui Venemaa üks suuremaid naftatootjaid Surgutneftegaz 1993. aastal aktsiaseltsiks muudeti, arvati selle hulka ka Kiriši tehas, kuid ilma Kirišineftehimekspordita, mis muudeti eraldiseisvaks aktsiaseltsiks Kinex. Selle aktsiatest 51% erastati kollektiivile.
Ülejäänud 49% omandasid Timtšenko soetatud välisfirmad. Ettevõtte tegevus suunati aga täielikult Kinex-Investi kätte, millel oli neli võrdset omanikku -  Smirnov Timtšenko, Katkov ja Malov.

Soome haru läks nelja mehe kätte
Ühisettevõtte Urals Soome haru Urals Finland läks sujuvalt nelja mehe kontrolli alla ja selle uueks nimeks sai International Petroleum Products Oy, mida asus juhtima Timtšenko. Just sel ajal, aastail 1995-1996, ristusid tihedalt toonase Peterburi aselinnapea Vladimir Putini ja Timtšenko teed, ehkki nad tundsid teineteist juba varem. Nad olid naabrid ühises suvilakooperatiivis ja ühel ajal ka Venemaa eriteenistuse palgal.
1997. aastal võeti ette tõeline vallutusretk Eesti turule, kus tegutsesid ees vanad tuttavad - Aadu Luukas ja Anatoli Kanajev, kelle firmad olid juba aastaid ostnud naftasaadusi Kinexi vahendusel. Venemaa raudteeministeeriumi juhtkonda kaasates loodi raudteefirma Link Oil, mis võttis üle Kiriši tehase ja Muuga sadama vahelised veosed. Vaevu aastaga jõuti nii kaugele, et ligi pooled Tallinna jõudnud naftarongidest kuulusid Link Oilile. Vilgas äri kestis kuni 2003. aastani (veosemaht küündis siis juba 24 miljoni tonnini aastas), mil erastatud Eesti Raudtee sekkus ja Eesti-sisesed veod üle võttis.

Uueks partneriks saab Severstaltrans
Tarbetuks muutunud Kinex oli selleks ajaks juba ammu pankrotis ning selle asemele oli asutatud samadele meestele kuuluv Kinex Sankt-Peterburg. Link Oil asendati aga uue koostööpartneriga, selleks sai Severstaltrans ning tema Balti suunal tegutsev tütarfirma BaltTransService. Ühtaegu asutati Peterburis uus firma nimega Transoil, mille omanikud peideti offshore'ide taha. Severstaltrans sisenes Eestis registreeritud ettevõttesse Spacecom. Skeem jäi samaks - endiste Kinexi meeste osaks on jätkuvalt kütusehanked, ainult et otseseks vedajaks oli nüüd Severstaltrans.
Aastail 2003-2004 irdusid Malov ja Katkov Gennadi Timtšenkost ning paigutasid osa teenitud kapitalist Sillamäe sadamasse, kus Silmet Grupi suuromanik Tiit Vähi pakkus kummalegi mehele veerandi aktsiatest.
Alates 1990. aastate algusest elas Timtšenko üle 10 aasta valdavalt Soomes, kus ta sai ka Soome kodakondseks. Seda osaliselt tänu kohaliku tenniseelu aktiivsele toetamisele. Alates 2002. aastast asus ta koos perega elama Šveitsi Genfi äärelinnas maalilise Lemani ehk Genfi järve kaldal.
2004. aastal õnnestus ühel Šveitsi ajakirjanikul Timtšenko korraks telefonile saada. "Minu äri läheb hästi, kuid magnaadiks on mind palju nimetada. Pealegi olen ma ärist välja astumas," väitis Timtšenko ja lõpetas kõne põhjendusega, et tal "kõrbeb köögis pasta kohe põhja".

Pettuse kahtlus

Kui Iraagi eksjuhti Saddam Husseini tabasid rahvusvahelised sanktsioonid, käivitati rahva elushoidmiseks ÜRO kontrolli all programm "Nafta toiduainete vastu". Selle programmi varjus leidsid aset tehingud, mida ÜRO peasekretäri palvel asus uurima sõltumatu komisjon. Muu hulgas selgus, et ligi 3 miljonit tonni naftat müüdi kahe Küprosel registreeritud firma kaudu, mida juhtis Šveitsist Gennadi Timtšenko. Timtšenko firmad Gunvor International ja Gunvor Energy, mille eesotsas on ametlikult advokaadid, teenisid sel teel enam kui 100 miljonit dollarit. Komisjon pöördus järelepärimistega ka Moskva poole, kuid sealt tuli vastu üksnes süüdistusi võltsingutes.

Putini kassapidaja
Venemaa presidendivalimiste käigus 2004. aastal ütles üks kandidaate Ivan Rõbkin, et Gennadi Timtšenko ja Peterburi Rossija panga suurima aktsionäri Juri Kovaltšuki näol on tegu Vladimir Putini isiklike kassapidajatega. Kuni 2001. aastani kuulus enam kui 20% Rossija panga aktsiatest Timtšenko juhitud firmale International Petroleum Products.
Just Gunvori puhul on spekuleeritud, et selles firmas on varjatud ärihuvid ka Putinil. Viimane on need spekulatsioonid lükanud ümber.
2002. aastal avaldas Financial Times artikli "Rünnakul: kuidas Gunvor tõusis Venemaa kütuseäri tippu", milles avaldati kahtlusi, et Timtšenko juhitud Gunvori äriedu taga on korruptiivsed sidemed Vladimir Putiniga.
Gunvoril on salapärane aura, mis on haruldane isegi salatsevas naftaäri maailmas. Need, kes on äri teinud Timtšenkoga, oskavad tema kohta vaid öelda, et talle meeldib tennist mängida ja et ta kaupleb suure hulga naftaga.
Käivad kuulujutud, et Timtšenko, nagu Putingi, töötas Riiklikus Julgeolekukomitees ehk KGBs. Timtšenko ise on Wall Street Journalile antud intervjuus öelnud, et tegu on muinasjutuga.
Oma suhete kohta Putiniga ütles ärimees, et ta tunneb riigijuhti 1990. aastatest, kuid nad pole sõbrad. Samuti eitas Timtšenko, et Putin on talle teeneid osutanud.
"Ma olen ärimees, mitte poliitik," ütles ta, selgitades, et Gunvori edu on tulnud tänu võimele transportida naftat õigel ajal ja vastavalt eelarvele. "Logistika on selgelt olnud meie eelis."
Timtšenko oli edukas ka enne Putini võimuletulekut. Samas kattuvad tema huvid tihti Putini huvidega, kes on kasutanud Vene nafta- ja gaasirikkust, et tugevdada riigi positsiooni rahvusvahelisel areenil.
Näiteks Pronkssõduri teisaldamise järel seiskus pea täielikult naftatransiit Venemaa ja Eesti vahel. Vene riigi omanduses olev raudtee (mida juhib Edgar Savisaarele kevadisteks valimisteks üle 40 miljoni krooni lubanud Vladimir Jakunin) teatas, et paneb Eesti jaoks olulise eksporditee remonti. Seejärel vähenes kaubavedu pea kõigis terminalides, eranditeks olid ainult Gunvoriga seotud terminalid, kus naftatransiit jätkus endises tempos.
"Ainus, kellele on lubatud eksportida läbi Eesti naftat, on Gunvor," ütles toona Sillamäe sadama üks omanikke Andrei Katkov, kes tunneb Timtšenkot väga hästi.

Eestis kohtus Timtšenko oma praeguse äripartneriga
Gennadi Timtšenko pikaaegseks äripartneriks on Torbjörn Törnqvist, väidetavalt said mehed tuttavaks just Eestis.
Törnqvist sündis 1953. aastal Solnas Rootsis. Ta omandas majandushariduse Stockholmi ülikoolis ning pärast kooli lõpetamist asus tööle Rootsi BPs (Svenska Bensin and Petroleum AS). Sealt läks edasi 1983. aastal Rootsi kütusefirmasse STC (Scandinavian Trading Company), mis oli 1980ndate aastate alguses võimsamate Rootsi äriettevõtete seas.
1983. aastal toimunud naftahinna langus maailmaturul tekitas aga tõsiseid probleeme STC-le, mille tulemusena senine STC tütarettevõte Volvo AB omandas STC. Törnqvist lahkus Volvo kontsernist 1989. aastal ja asus tööle Šveitsi kütusefirma Inter Maritime Group peadirektorina.
1995. aastal alustas Törnqvist äritegevust läbi Eesti. Tema äripartneriteks olid Aadu Luukas ja Endel Siff. Tollel ajal sõlmis Törnqvist ka kontaktid Timtšenkoga.
Torbjörn Törnqvist elab alates 2003. aastast alaliselt Šveitsis, ta on Rootsi aukonsul Šveitsis ning Šveitsis asuva Rootsi Kaubanduskoja liige.

Jukose hävitamisega algas Gunvori tõus

Venemaa esioligarhide hulka arvatud Surgutneftegazi presidendi Vladimir Bogdanovi ja Gennadi Timtšenko teed ristusid 1990. aastate keskel, mil Kinexist sai Surguti nafta üks vedajaid. Mitmed Vene vaatlejad on viidanud kummalisele kokkusattumusele, et president Putini vaenukampaania Jukose ja selle juhi Hodorkovski vastu algas vahetult pärast seda, kui viimane olevat hakanud Surgutneftegazi aktsiate peale hammast ihuma. Just Putinile lähedal seisvat Timtšenkot peetakse meheks, kes veenis Putinit toona sekkuma. 
Törnqvist ja Timtšenko asutasid naftatoodete vahendusfirma Gunvor 1997. aastal. Kuni 2002. aastani oli Gunvor aga suhtelist väike käibega vahendusettevõte. Gunvori tõus algas pärast Jukose hävitamist, kui Gunvor Groupil õnnestus sõlmida vahenduslepingud Venemaa suurimate naftatootjate: Gazpromi, Rosnefti ja Surgutneftegaziga ning transportida kütus Läänemere ja Musta mere sadamate kaudu tarbijateni Euroopas.
Pärast 2002. aastat õnnestus Gunvoril haarata enda kontrolli alla kolmandik Venemaa naftaekspordist konkureerides maailmaturul kütusefirmade Exxoni, Vitoli, Totali ja Shelliga. Ühe aastaga ehk juba 2003. aastal saavutas Gunvor maailma kütuseäris käibelt 3. koha.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
11. January 2011, 12:54
Otsi:

Ava täpsem otsing