Restoranitest: Püünsi parimad palad leiab Villa Maryst

Suveterrass on vähe öeldud, Villa Maryl on lausa õuerestoran, mille üheks osaks ka terrass, aga lisaks veel tuule ja kergema vihma eest varjavad poolkaarjate katustega õuelauad-lavatsid ning võimalus restoranist ostetud piknikukorv lausa rannakividel lahti pakkida. Ühesõnaga – Villa Mary on teinud kõik, mis nende võimuses, et Eesti lühikest suve koos mõnusa söögi ja joogiga nautida saaks.

Detailideni peensus taldrikul Söök ja jook on Villa Marys erakordselt head. Mis on hea toit? Esmajoones see, mis meile meeldib, mis maitseb, eks ole? Maitsvad on Villa Mary toidud küll, aga lisaks sellele veel tehniliselt läbimõeldud, originaalsed, fantaasiarikkalt kokku pandud ja kaunilt serveeritud. Toorainet on leitud põhiliselt siitsamast Eestist: veis on Saaremaalt, vasikas Jääääre talust, tuur Narva jõest, koha nagunii kohalik. Kaugemad tulnukad on saanud väikesed kodused täiendused – kammkarp kadakasuitsu ja lisandiks Eesti õuna, Norra merivähk on pesa leidnud siinse punapeedi võrgus.

Veisetartar oli ülimalt maitsev. Ja põnev – sellist ise kokku ei paneks ja pole ma ka varem kusagil kohanud. Erilisus tuli nii liha maitsestamisest kui ka serveeringust – tavapärase röstsaia asemel serveeriti liha koos õhukeste leivakrõpsudega, terav-hapu asemel valitsesid maitsegammas pehmemad ja magusamad toonid. Taldrikuserva kaunistav köögiviljatuhk küll maitsele palju juurde ei andnud, aga ilus oli ikkagi.

Suurepäraselt laagerdatud Saaremaa lihaveis sai ära proovitud ka pearoana – steigina, mis serveeriti koos Peipsi sibula ja võiga. Kui sageli jõuab poolküpsena tellitud liha lauda juba täisküpsena, siis Villa Mary teab oma liha väärtust ja lauale jõudes oli see täiuslik – keskelt punane, mahlakas ja ülimalt pehme. Täpselt oli ajastatud ka teise pearoa, lahtisel tulel valmistatud koha küpsusaste. Maitses aimus tõepoolest lahtist tuld (täpsemalt vist küll suitsu), aga kala oli seal viibinud vaid lühikest aega, oli õrn ning mahlakas.

Õhkama ajavad toidudMagustoitudest on linna peal juttu olnud Villa Mary imelisest fenkolidesserdist, aga kuna minu lauakaaslaseks oli šokohoolik, jäi meie valikuks vaid tumeda šokolaadiga Xoco. Üks kahe peale, sest kuigi ei eelroog ega pearoog olnud eriti suured, andsid maitsed ja muljed oma osa ning tervet magustoitu enam ei jaksanud süüa.

Šokolaadi kaos vaarikaistanduses, ütles menüü Xoco iseloomustamiseks ja nii see oligi: oli külluslikus segaduses mitut moodi šokolaadi, samuti vaarikaid – värskena, tšipsina, parfeena ja keedisena. Oehh, õhkasime õndsalt seda lõpetades.Õuemenüü mängib samadel teemadel kui ainult õhturestoranina avatud saalis, aga on lihtsam ja odavam. Kui õueterrassil (kus me ei söönud) võttis ettekandja meid lahkelt vastu, tutvustas menüüd ja soovitas sooja ilmaga kindlasti laua eelnevalt kinni panna, siis villa piduliku saali ettekandja ühmas vaid: “Sisse või välja?” Mis tähendas tõenäoselt, et tere, armsad külalised, kas soovite õhtustada õues või söögisaalis.

Püünsisse on Tallinnast ainult 15 kilomeetrit, tasub sõita küll. Selle “Eesti mõisa meenutava hoonekompleksi, mis paistab silma Hispaania ja Põhjamaade arhitektuuri maitseka sulandumisega*”, leiate üles kindlasti. *Tsitaat Villa Mary kodu­leheküljelt.