Lõuad pidada ja edasi teenida

1999. aastal alustasin poliitilist karjääri ja sattusin täiesti rohelise lehena kohe ministritoolile. Esimesel kabinetiistungil jagas valitsusjuht Mart Laar talle omasel lõbusal toonil õpetussõnu: üheltki rahvalt ei tohi võtta õigust mõelda, et just tema valitsus on kõige rumalam kogu planeedil.

15 aastat hiljem, Äriplaan 2015 konverentsil kuulasin ettevõtjate nurisemist ja nentisin, et tänane valitsus on suutnud Mart Laari omaaegse õpetuse väga hästi ettevõtjate peal ellu viia. Ettevõtjad kaebasid, et valitsus toetab ettevõtjat liiga vähe: ei aita põllumajandustoodangut müüa, ei panusta idufirmade ellujäämisse, ei aita meretagustele turgudele siseneda, ei määra selgeid mängureegleid ja nii edasi. Saalis tekkis justkui hüpnoosi vale ettekujutus ettevõtete ja avaliku sektori rollist ühiskonnas.

Jäägu igaüks oma liistude juurde. Ühiskond töötab kõige paremini siis, kui  ettevõtjad eesotsas ärieliidiga tõmbavad n-ö vankrit eest ja avalik sektor eesotsas poliitilise eliidiga lükkab tagant. Teiste sõnadega, arengu esireas on äriinimesed, valitsus peaks keskenduma ennekõike vähetootlike gruppide järeleaitamisele, kes isetasuvuse printsiibil välja ei tule, nagu õppurid, sõdurid, vanurid või põdurad. Et nemadki vankriga kaasas püsiksid ja võib-olla uuesti vankritõmbajate sekka jõuaksid. Riikides, kus erasektor on hakanud sotsiaal-, kaitse- ja haridusprobleeme  lahendama või kui avalik sektor ärielu arendamisse sukeldub, pole midagi head välja tulnud. Jäägu kumbki oma liistude juurde. Valitsuse meetmed ettevõtluse edendamiseks on küll teretulnud, kuid valitsuse palju tähtsam ülesanne on toimetulekuküsimuste lahendamine. Ning vastupidi: ärimeeste annetused on näiteks lastehaigla toetusfondi teretulnud, aga firmade esmane ülesanne on kõrge tootmisefektiivsus ja korralik kasum.

Ettevõtja sõbrad. Tegelikult on ju passiivne valitsus kapitalistist ettevõtja parim sõber. Teised ettevõtja suuremad sõbrad on inflatsioon ja sõjad, kui ellu õnnestub jääda. Needki kuuluvad tavamõistes justkui halbade nähtuste hulka, aga ettevõtluse seisukohast on nad väga head: tekib palju uusi võimalusi, mida rahva aktiivsem osa saab enese huvides ära kasutada. Nn lihtinimesed on küll piltlikult põlvili mudas, aga noh, mis meil sest ikka?

Ilusaks näiteks osutus kaitseminister Sven Mikseri ettekandes konverentsil välja öeldud vajadus tõsta kuu alamapalk 355 eurolt 800-le. Björn Wahlroos rääkis, et Saksamaal hiljuti kehtestatud alampalk 1455 eurot (8,50 tunnis) on paljuvõitu, sest immigrandid ei suuda hästi nii keerulist tööd teha, et neile 8,50 tunnis maksta saaks. Selle peale kuulsin juba kahe tunni pärast tööandjate keskliidu kommentaari Kuku raadios, et mingit 800/kuus Eestis ei tule, paneme 355-le 10% juurde ja kõik. Aitab neile küll. On ju ettevõtjasõbralik valitsus!

Ärimeeste kriitikat valitsuse nõrkuse üle ei pea sellepärast väga tõsiselt võtma. Tugev valitsus paneks käe palju sügavamalt ärimeeste taskusse. Kust mujalt see raha peakski tulema, mida riigil justkui palju rohkem vaja kulutada oleks. Valitsuse tugevuse üle ilmselt saabki otsustada selle järgi, kui palju ta maksutõusule lobbyteha suudab ehk mil määral ta eliidi luksuslikust elustiilist loobumist ja nõrgematele jagamist saavutab. Mulle kõlaski konverentsi peaesineja Björn Wahlroosi kõige tähtsam sõnum: “Siinkandis tuleb kõigil rohkem tööle hakata ja vähem loorberitel puhata.” Minu arvates pidas ta silmas kõige rohkem meie ärieliiti.

Oleme mugavustsoonis. Muidugi hüüti kohe pärast Mikseri esinemist ja ärimeeste kohta käivat mugavustsooni juttu, et kuule, Sven, sa ei tunne asja. Aga mina olen põhimõtteliselt Sveniga nõus. Oleme jah mugavustsoonis, sõidame Inglise kuningannale sobilike autodega ja elame muidu ka kuninganna tasemel, teeme maatasa igasuguse katse astmelise tulumaksu üle arutamise. Meie eeskujuriigis Saksamaal on lisaks astmelisele tulumaksule ka näiteks liiklustrahvid, lasteaia kohatasu jmt tasulised avalikud teenused sõltuvuses perekonna sissetulekust, seega kehtib astmeline tulumaks ruudus.

Olen igapäevasest ärielust väljuv, et mitte öelda endine ärimees, aga ma küll pooldan lisaks astmelisele tulumaksule ka pärimismaksu ja varamaksu. Ühelt poolt oleks see sotsiaalse õigluse parema tagamise allikas, teisalt jõuaks iga inimene kiiremini oma õigele kohale ühiskonnas. Väheneksid olukorrad, kus iseseisvasse ellu astujad sattuvad vanemate õnne või ebaõnne tõttu sellisesse „ühiskonnakasti“, kuhu nad tegelikult ei kuulu.

Kõige paremini läheb siis, kui kogu riik töötab ühise meeskonnana, ja meeskonnatöös on teadagi kõige tähtsam, et õiged mehed oleksid õigetes ametites – loomult kraanajuhid juhiksid kraanasid, loomult majandusjuhid firmasid ja  loomult riigijuhid riiki. Siis võikski öelda Eesti – üks riik, üks meeskond.