Murekiri Kihnust

2005. aastal oli Kihnu Koolis keskmiselt veel 65-67 õpilast, täna on see arv kukkunud 36 peale ning suurem langus alles ootab ees. Noored pered ei saa saarel elada, sest puuduvad sobivad võimalused töö tegemiseks ning nad lahkuvad vastu tahtmist kas mandrile või välismaale. Sündimus langeb, töötus suureneb, rahvastik vananeb ja väheneb. Viimase viie kriisiaasta jooksul on Kihnu rahvaarv vähenenud rohkem kui saja inimese võrra. Oma osa on siin muidugi suremusel, mis ületab sündimust rohkem kui iial varem.

Tänastest koolilastest pea 80% on õpetajate endi või vallatöötajate lapsed, mis näitab ülihalba seisu majanduses. Muid töökohti on väga vähe. Turismi osakaal kasvab, kuid see annab esialgu siiski vaid hooajalist sissetulekut. Suurtes raskustes on pered, kes oma lapsi linnas koolitavad.

Kihnu pärimuskultuuri hoidmine muutub peagi võimatuks, kui pärimuse kandjad kaovad ning Kihnu koolis pole võimalik enam tantsupaarigi moodustada, sest lapsi pole. Mandrilt inimeste sissetoomine siin ei aita, sest räägime ju ikkagi pärimuskultuuri hoidmisest, mitte selle õppimisest. Selleks, et pärimuskultuur säiliks, peaks saareelanike enamik olema selle kultuuri kandjad, siit pärit head asjatundjad, kellelt siis mandrilt sissetulnud saaksid teadmisi ammutada ning saarel elamiseks vajalikke oskusi õppida.