OPECi tähtsus väheneb nafta hinna kujundamisel

Toornafa hind väga kõrge olnud ainult viimased 7–8 aastat. Veel 1990. aastate algul oli toornafta barreli hind alla 10 USD/barrel. Kui me räägime toornafta hinnast ligi 140 USD/barrel, siis on tegu kindlasti spekulatiivse hinnaga, mille taga on selgelt ka OPECi riikide omavahelised kokkulepped.

Toornafta barreli omahind on eri tootjatel ja isegi sama tootjariigi eri naftaväljadel väga erinev. Kuigi see on suhteliselt kiivalt varjatud saladus, on teada, et näiteks Saudi Araabia mõnedel naftaväljadel on barreli omahind alla 10 USD/barrel. Samas Põhjamerest puuritud ja ammutatud barreli omahind võib olla umbes 45 USD/barrel või veelgi kõrgem. Ilmselt samal tasemel on ka USA kildanafta tootjate omahind.

Kümmekond aastat tagasi suutsid OPECi liikmed omavahel kokku leppida ja hakata tootmist piirama. Kui samas oli maailma majanduses, eelkõige Hiinas ja Indias kulutus järsult tõusnud, oligi aeg küps, et barreli hind tõusis üle 100 USD/barrel. Loomulikult olid kõik toornaftat tootvad maad või sees. Mõned, nagu üks meie naabritest, pääses ilmsest kodusõjast, kuid kahjuks peale stabiilsuse saabumist kulutas siis ja kulutab praegu naftadollarid relvastusele. Mõned tootjad ehitasid kõrbe suusatunneleid ja kui oli vaja ehitada elamuid, siis ikka vette, kunstlikult ehitatud saartele. Kuna hind oli kõrge, siis kõik toornafta tootjad olid oma kulutusi suurendanud ja olid ka arvestanud sellega edaspidises, sest tarbimise tõus näis olevat vähemalt 2030. aastateni garanteeritud.

Kahjuks jäeti kahe silma vahele, et toornafta kõrge hind annab tõuke ka erinevate alternatiivsete toornafta varude kasutusele võtmiseks. Juhtuski see, et mõne aastaga sai USAst, kes siiani oma naftavarusid ei kasutanud, tänu kildanafta ulatuslikule kasutusele võtmisele arvestatav toornafta tootja. Toornafta tootmine on USAs võrreldas aastaga 2006 tõusnud viis korda. Oluliselt on suurenenud ka erinevad alternatiivid fossiilsetele kütustele. Seega viimastel aastatel on OPECi tähtsus toornafta turul vähenenud. Suurenenud on ka erimeelsused OPECi enda ridades.

Kuna kõrge hind ahvatles, siis ühel hetkel oli ka Eestil plaan, kuidas saada fossiilsete mootorikütuste tootjaks. Õnneks see idee ei täitunud ja tühjad investeeringud jäid tegemata.

Tihti on ajakirjanduses ilmunud artikleid, kus suisa oodatakse, millal toornafta hind tõuseks paari aasta tagusele tasemele. Ei oska nende artiklite autoritega nõustuda, sest praegu on Eestil tänu mootorikütuse odavale hinnale eelis võrreldes Euroopa teiste riikidega.

Praegu oleme olukorras, kus liiter mootorikütust tanklas on ligi 30 eurosenti odavam, kui oli aastal 2012. Kui mootorikütuste tootmise tooraine ehk toornafta hind jääb samale tasemele, on lootust, et tanklas müüdava kütuse hind jääb jätkuvalt madalale tasemele. Samas juba praegu moodustavad tanklas müüdava kütuse hinnast üle poole erinevad riigimaksud, nii et tegelik kütuse hind tanklas ei sõltu mitte niipalju maailmaturu hinnast, vaid ka riigimaksudest.

Kahjuks on Eesti valitsus viimasel ajal võtmas vastu otsuseid, millega seda eelist tahetakse vedelkütuste järsu aktsiiside tõusuga teha olematuks. Et Eesti majandus oleks jätkuvalt jätkusuutlik, jääme lootma, et naftatoodete hind maailmas lähiajal ei tõuse ja ka meie valitsusel jätkuks jõudu mootorikütuste aktsiiside tõusust loobumiseks.