Visioon on sarnane unistusega. See on mingi kauge siht, mille poole püüelda ja mis paljudel juhtudel jääbki kättesaamatuks. Ja sellel, kas antud sihini lõpuks ka jõutakse või mitte, pole juhtimise seisukohalt mingit vahet. Erinevalt plaanist, mis peab tuginema kindlalt püütavale reaalsusele, töötab visioon kõige paremini just siis, kui see pürgib tähtede poole. Julgeksin isegi väita, et see on ainus koht, kus juht mitte ei saa, vaid suisa peab unistama, sest mida suurem on unistus, seda võimsam on visioon ja seda suurem ka kollektiivne motivatsioon.
Kui
isikliku motivatsiooni allikat on keerulisem avastada, peitub kollektiivse motivatsiooni läte just visioonis. Miks? Sest just visiooni järgi on võimalik joonduda ja mida võimsam on visioon, seda pikem on rivi. Hea näide selle kohta on leiutaja
Elon Musk, kes on öelnud, et soovib oma pensionipõlve veeta Marsil. Pole vahet, kas Sa usud sellesse või mitte. See on visioon nii suure V tähega, et haagib enda külge isegi skeptikud, kes sarnaselt Eloni fännidele klikivad lahti iga uudise Space X’i järgmisest katsetusest, et näha, kas äkki, kurat võtaks, ta saabki sellega hakkama.
Aga kujutame nüüd ette, et Eloni unistus oleks veeta oma pensionipõlv Nuustakul? Kui paljud järgneksid talle siis? Võib-olla ta koer, ja kui veab, siis ka naine. Ja seda mitte põhjusel, et Nuustakul midagi viga oleks, lihtsalt masside haaramiseks pole see piisav visioon. Ja mitte üksnes masside, vaid ka naise ja koera jaoks. Kui sa tahad, et inimesed sulle järgneks, siis sa pead neile andma midagi, millele järgneda. Ja siin peitubki juhi ja Juhi vahe ehk see, kas vastus küsimusele “Kuhu me läheme?” on Nuustaku või Marss.