100 000 põgeniku eelarve

Artikkel

- Arvamused
- Keith Siilats
- 2. oktoober 2015 kell 5:15
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
100 000 põgeniku eelarve
Investor Keith Siilats.Foto: Facebook
Kui Eesti nõustuks vastu võtma 100 000 põgenikku ja küsiks selle eest miljard eurot aastas Euroopast toetust, tõstaks selline projekt riigi keskmist palka ja vähendaks tööpuudust, teeb ettepaneku investor Keith Siilats.
Miks 100 000 põgenikku ja miljard eurot? Eesti rahvaarv on viimase 10 aastaga vähenenud 75 000 inimese võrra, seega peaks riigis ruumi olema.
Saksamaa maksab praegu aastas 12 500 eurot põgeniku kohta. Kui Eesti maksaks iga põgeniku kohta 10 000 eurot, võiks Euroopa Liidu toetusega tulla kokku miljard eurot. Kui Euroopa pole nõus, siis ei saa enam süüdistada Eestit, et me ei ürita. Eestil pole endal piisavalt raha, aga vähemalt on tahtmine aidata.
Eesti saab praegu Euroopalt toetust miljard eurot aastas, seega põgenike projekt kahekordistaks praeguse abi. Reaalne kulu 100 000 inimese vastuvõtmiseks moodustaks sellest kolmandiku, ülejäänu eest saaks käibemaksu alandada 10 protsendini.
Kui Kreekale anti 8 miljardit eurot laenu nädalaga, peaks Euroopa Liit suutma kiiresti eraldada ka 250 miljonit, eeldusel, et seda projekti tehtaks neljas osas ehk 25 000 põgenikku korraga.
Piirangutega küla
Projekti üks olulisem osa on turvalisus, nii põgenikele kui ka kogu Eestile. Õnneks on põgenikud vabatahtlikult valinud Eesti ja neile saab seada teatud piirangud. Põgenikele tuleks ehitada elamiseks küla, mille ümber on videovalve, iga sisenev ja väljuv inimene jääb pildile. Igal põgenikul ja turvaküla töötajal on iBeacon käevõru, mis maksab 5 eurot.
Tarkvara, mis korreleerib käevõru ja videopildi, saadaks automaatse alarmi, kui keegi ilma võruta siseneb või koos võruga väljub. Eesti idufirmadel on selline tarkvara olemas.
Kuna Eesti ei ole usklik riik, peaks iga põgenik andma kirjaliku nõusoleku, et Eesti seadused on eespool usust. Keelatud oleksid näiteks pearätid ja muu usu väljendusviis. Eesti eesmärk on aidata sõja eest põgenikke ja seda on turvaliselt võimalik teha ainult siis, kui põgenikud võtavad vastu Eesti kultuuriruumi. Vastutasuks garanteerib Eesti pagulastele tasuta söögi, turvalisuse, hariduse ja arstiabi.
Eesti elanikkond on kõige kiiremini vähenenud Narvas ja Jõhvis, 10 000 inimese võrra. Sinna peaks rajama esimese küla. Alguses on majutamiseks kindlasti vaja kasutada telke ja võimlaid, kuid novembriks peaksid valmima puust moodulhooned.
Tõenäoliselt ei soovi eestlased põgenike varjupaika linna ja seega tuleks küla ehitada maale. Samas annab see võimaluse rakendada põgenikke põllumajanduses ja kasutada ära Euroopa Liidu põllumajandustoetuseid. Näiteks võiks Eestil jälle olla lubatud Venemaale toiduainete eksport, mida Jõhvi põgenike külas toodetaks.
Kui ehitada iga maja 12 inimesele ja iga maja krunt oleks 500 ruutmeetrit, vajaksime maalappi suurusega 1 ruutkilomeeter. Näiteks Jõhvi lähedal on paraja suurusega riigimets, mis oleks esimeses etapis piisav.
Turvaküla esimese etapi ehituse ja transpordi eelarve võiks olla 50–100 miljonit eurot, ülalpidamiskulu kuni 100 miljonit eurot aastas. Transport Eestisse moodustaks 2–5 miljonit eurot. Kui Eesti bussiettevõtted saadavad 100 bussi Ungari piiri äärde, siis saab esimene sats põgenikke viie korraga toodud. 100 eurot inimese kohta tähendaks bussifimadele 2,5 miljoni euro suurust lisakäivet.
Põgenikud tööle
Teede, vee, kanalisatsiooni ja elektri jaoks kuluks 10–30 miljonit eurot. Elektrooniline turvasüsteem, käevõrud, kaamerad ja tarkvara vajaks 2 miljonit eurot. Kui ehitada kolme toa ja ühe tualetiga maja 12 inimesele, siis on vaja kokku 2000 maja. Eestis on võtmed-kätte valmismaja hind ligi 55 000 euro ja 2000 maja tootmine maksaks seega 100 miljonit eurot. Tööjõuna võiks aga suuresti kasutada põgenikke endid.
Turvaküla töötajate palgakuluks võiks arvestada 10 miljonit eurot. Sellest töötajatele võiks maksta 2000 eurot (koos tööandja maksudega) kuus ja juhtidele 6000 eurot kuus. Kui iga seitsme töötaja kohta oleks üks juht, saaksime kokku 3500 töötajat ja 500 juhti. Sedasi saaksime Eesti 40 000 töötust rakendada iga kümnenda. Iga seitsme põgeniku kohta lisanduks siis üks töökoht.
Praegu kulutab Narva 50 000 inimese haridusele 20 miljonit eurot aastas, seega 25 000 inimese lisandumine tõstaks kulu 10 miljonit eurot. Kõigil põgenike lastel võiks olla koolikohustus ja eesti keele õppe kohustus. Tervishoiule läheb Eestis praegu 1000 eurot inimese kohta aastas, seega 25 000 põgeniku raviks kuluks esimeses voorus kokku 25 miljonit eurot. Kuna kasutada saaks olemasolevaid haiglaid, peaks hakkama saama poole hinnaga.
Üksikisiku tasandil kulub Eesti leibkonna ühel liikmel keskmiselt 272 eurot kuus, millest toit moodustab 75 eurot ja eluase 47 eurot. Kui põgenikul õnnestuks 150 euroga kuus hakkama saada, siis oleks aastane kulu 45 miljonit eurot.
Põgenikeprojekt aitas kaasa ka Jõhvi valla praegusele eelarvele, mis suureneks ligi kaks korda, 19 miljonilt eurolt 39 miljonile.
Kokku kestaks projekt arvestuslikult 5–10 aastat. Targemad põgenikud või need, kellele põllumajandus meeldib, jäävad siia ettevõtjateks, ülejäänud liiguvad Rootsi. Võib-olla laheneb selle ajaga ka Süüria sõda.
Integreerimiseks tuleks kasutada sotsiaalmeediat ja näiteks „Kodutunde“-sarnast saadet, mis projekti jälgib. See aitaks esimesel külal edukaks muutuda, mistõttu ei kardaks eestlased teha ka järgmist.
Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT ja Elioni, ACE Logisticsi, Combimilli ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum