Õnne ja jõudu!

Kaja Kallas ütles Twitteris pärast seda, kui tema isa presidendiks ei saanud, et enne otsiti Eestile parimat presidenti, aga nüüd lihtsalt presidenti. Väikesed ootused, oli täpsustus hashtag’i järel. Pärast tulid blogis selgitused, aga see oli pärast ja meelde jäi esimene reaktsioon, sest see oli ehe.

Minu ootused on igatahes väga suured ja pärast Kersti Kaljulaidi nime avalikuks tegemist muutusid nad veelgi suuremaks, kui nad enne olidki. Kaljulaidis on nimelt päris palju sellist, mida ei ole üheski neist kandidaatidest, kes kogu selle tantsu ja tralli kaasa tegid – ja mille puudumine oleks mind igal juhul häirima jäänud, kui keegi neist oleks ära valitud.

Mis see täpselt on, on keeruline ühe sõnaga öelda. See on intelligentsus nii levinud kui ka emotsionaalse intelligentsuse tähenduses – koos aususe ja otsekohesusega. Ma ei ole näinud Kaljulaidi valetamas või jama ajamas, aga vähemasti ühte kahest või mõlemat korraga olen ma näinud tegemas kõiki neid viimaks sõelale jäänud ja valimiskogus ometi läbi kukkunud kandidaate. Ja veel: Kaljulaid on poliitiliselt tublisti vabam ja sõltumatum, kui olid Jõks ja Kaljurand, kes oma parteiülesuse jutuga hulga päid segi ajasid. Jah, Kaljulaid on kuulunud IRLi ja sai oma ameti kontrollikojas tänu IRLile. Aga kõik see, mismoodi ta oma tööd on teinud, sellel pole parteiga enam pistmist.