Arguse nahka läinud

Pikalt ma kuulama ei jäänud, aga jutt käis sellest, mis IRLil on valesti läinud. See on ilmselt täitsa teraapiline niimoodi avalikult arutada, mis kõik on metsa läinud ja miks ollakse seal, kus ollakse, ainult et avalik patukahetsus jääb ilmsesti poolikuks, kui see enam kedagi ei huvita. See on päris kummaline, kuidas üks valitsuserakond saab omadega sinnamaale jõuda, aga näe, IRL on saanud.

Hetk, mil IRL oleks saanud end jõuliselt positsioneerida, oli mu meelest Margus Tsahkna Isamaa 2.0 kõne 2016 alguses. Kaks miljonit eestlast oleks võinud olla kõnetav siht ja erakordne võimalus defineerida avatud rahvuslus lihtsalt, löövalt ja tegelikult ka pragmaatiliselt: eestlane on igaüks, kes seda olla tahab. Kaotada poleks olnud midagi, võita olnuks aga mõistlikult põhjendatav positsioon ja mine tea, ehk pikem püsigi.

Aga kus sa sellega. See kõne jäi araks pläraks, kõik see globaalse eestluse jutt jõuetuks, kahe miljoni eestlase jutu tagant paistsid ikka juba Kitzbergi „Libahundis“ sõnastatud kollased juuksed ja sinised silmad. Arguse nahka läks see kõne. Nõnda polegi IRLile muud jäänud kui võidelda iseenda välja mõeldud tontidega. Kui Urmas Reinsalu vahepeal okupatsioonikahjude sissenõudmisest peaks ära väsima, siis hakkab tema kooseluseadust lammutama, ja kui seda ei lasta ära lõhkuda, küll siis võib jälle okupatsioonikahjudega jahtima hakata. Midagi peab ju tegema.