Tants maksuvaba miinimumi ümber

Tulumaksureformi saatvas infovoos kipub vägisi mulje jääma, et kahtluste ja hirmu kehutamist on rohkem kui vajalikku teavet. Astmeliseks muutunud maksustamine tegelikult kõrgema sissetulekuga inimeste maksumäära suurt ei kergita ning kõige suurem aur on läinud deklareerimise väidetava keerukuse taha.

Pangad, kindlustused ja pensionifondid on loomulikult oma klientide ja kasumimarginaali kaitseks väljas, aga praegu tundub aiaauk olevat suurem kui aed ise. Maksude juurde- või tagasimaksmine ei ole iseenesest tuumafüüsika, ega ju?

Eestis võiks kehtida ka kord, kus tulumaks tuleb ühe ropsuga ära maksta või maksta ühekorraga ka aastajagu ette. Maksuameti komme kanda liialt makstud raha tagasi on ka väga kena, nad võiksid selle asemel ainult maksukrediiti anda. Mujalt maailmast selliseid näiteid leida ei ole küllap keeruline.

Praegu aga kipub jääma hoopis mulje, et kui raha juurde maksta, siis inimeste kohustused riigi ees justkui suureneksid. „Lööb ühe ja teise rahakoti pihta“ on tavaline väljend. Kui miinimumi võimalikult suures koguses arvestada ja järgmise aasta algul tasa maksta, siis on tegelikult tegemist ju hoopis maksukohustuse arvelt võetud laenuga, mille intress võrreldes näiteks väikeettevõtte maksudeklaratsiooni esitamisega on sootuks null.

Kõige olulisem on asja juures hoopis see, et maksuvaba piir kasvab ka neil, kel sissetulek üle 1200 euro kuus. Allapoole 2017. aasta 180 eurot jääb see alles 1780eurosest brutopalgast.