Tõsidust pole, aga naerma ka ei aja

30. detsember 2017, 09:30
Tõnu Õnnepalu
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20171230/OPINION/171229891/AR/0/AR-171229891.jpg

Tõsidust ja tõsiselt võetavust on nii maailmas kui meil Eestis viimasel ajal väheks jäänud, kuid õnneks leiab lohutust raamatutes, kirjutab kirjanik Tõnu Õnnepalu.

Tundub, nagu vanasti oleks kõik olnud tõsisem. Talved, riigijuhid, ajalehed. Talved tulid määratud ajal, olid paksu lumega ja külmad, läksid kevadel. Riigijuhid vastutasid oma sõnade eest või vähemalt lõpetasid sama lause, mida alustanud olid, mitte nii, et lõpud täida ise (kuidas meeldib). Ja ajalehti usuti (vähemalt natuke).

Nüüd ei teagi enam, kust tõsidust otsida. Või on teda siis nii vaja? Tõsidusest veel parem on ju fun. Ja nalja saab. Vaata, kuhu tahad. Või kas ikka saab? Huvitaval kombel kaob koos tõsidusega ka nali. Jääb kõver muie, iroonia, uskumatu ohe, kibe naer. Aga vana hea nali... Nalja saab teha ikka tõsiste asjade üle. Ja tõsiste inimestega. Tõsiste? Tähendab, kõigepealt ausate. Kui inimene räägib, mis mõtleb, võib teda usaldada. Muidugi, see “räägib, mis mõtleb” eeldab ikkagi, et inimene mõtleb ka. Mitte ainult ei räägi. Ja mitte ainult ei kalkuleeri, kuidas tema sõnad mõjuda võivad.

Ega ma ei usugi, et tõsised inimesed ära kadunud on. See oleks liiga must oletus. Keegi peab ju ometi hoolt kandma, et rongid sõidaksid, leivad küpseksid, haiged arstitud ja viljad külvatud saaksid. Või noh, isegi raamatud kirjutatud ja teatritükid mängitud, kuigi need viimased asjad tunduvad juba natuke ebatõsistena. Aga tegelikult on nii, et ühtegi päris asja, ühtegi asja, millel on päris tulemus päris elus, ei saa teha ebatõsiselt. Neid saab teha ainult ja ainult täie tõsidusega. Asja tundes, algusest lõpuni endale aru andes, mida sa teed.

Tegijad on tõsised

Jah, tõsidust ikka veel on. Sest rongid ju jõuavad kohale õigeks ajaks, leivad saavad küpseks ja haiged tihti ka terveks. Sellel elu alamal ja keskmisel astmel ilma tõsiduseta lihtsalt ei saa. Aga miskipärast on tekkinud arusaamine, et seal kõige kõrgemal saab. Et otsustada riigi, rahva või koguni maailma saatuse üle võib täiesti ebatõsiselt.

Maailma endiselt kõige võimsama riigi ja suurima sõjajõu eesotsast on ilmselgelt mittetõsine inimene. Mis on tema vastukaal? Kas Xi, kes oma läbitungimatu naeratusega Hiina Kommunistlikku Parteid raudses haardes hoiab? Või Euroopa, euroopalik intelligentne Macron, meie Anti-Trump?

Thomas Picketty, prantsuse majandusteadlane, ütleb hiljutises Le Monde’i kolumnis otse välja, et vähemalt majanduspoliitikas on Macron tegelikult kõige puhtam trumpist. Maksukärped rikastele... Või mis neis halba on, kui need elavdavad majandust, toovad kõigile kasu? Jah, kui. Aga on see tõsine jutt? Ameerikas, isegi kui needsinatsed helded kärped elavdavadki majandust, paisutavad nad päris kindlasti ka niigi juba astronoomilist riigivõlga, mida ilmselt ei kavatsetagi kunagi kellelegi tagasi maksta. Kas pole tuttav stsenaarium? Milleks maksta võlgu tagasi, kui sul on maailma kõige võimsam sõjavägi, tuumajõud, mis võivad hävitada mitmekordselt nii võlausaldajad kui võlglased? Ainult, et... On see loogika ikka päris tõsine?

Eestis ka naljaninad koos

Noh, vähemalt meil Eestis on ju ikka tõsised inimesed elanud, õitsenud talupojatarkus (millest kirjutab Andrus Kivirähk oma raamatutes). Nojah. Ei tea. Võib-olla. Aga kindlasti ei ole meie noorel riigil (sada on ju alles poisiiga!) olnud nii ebatõsist tippjuhtkonda (arvates sinna ka parlamendi) kui on praegu. Mis siis, et valitsuses on ka mõni täitsa tõsine inimene (Jüri Luik ja Mailis Reps tulevad meelde). Ikkagi. On majandusminister, kes lubab maainimestele tasuta bussisõitu. Nagu Tallinnas! (Kuigi ma ei tea, mis tasuta sõidust nad räägivad, mina, maainimene, pole seda veel näinud. Trammisõit maksab meie saja-aastase kodumaa pealinnas üks euro ja kümme senti, pole just teab mis kallis, aga öelda selle kohta tasuta, on ilmne liialdus!) Just nagu oleks bussipileti kallis hind see esimene ja kõige valusam häda, mis maainimest ja metsistuvat maa-Eestit vaevab. Ei ole esimene. Ega isegi teine ega kolmas. Vahest kümnes. Aga vabariigi minister räägib sellest absoluutselt tõsise näoga kui peaasjast. Ta ei tee nalja.

Noh, õnneks on meil Reformierakond, tõsine vastukaal! Aga kas on tõsine? Minu usk Eesti riigi tõsiseltvõetavusse saab iga kord väikese hoobi, kui ma oma kodusaarelt Hiiumaalt sellesse “tasuta” pealinna või tagasi kodusaarele sõidan. Ei, need türgi laevad on täitsa kenad. Mugavad on. Kui nad parajasti sõidavad ja rikkis pole. Viimati sai küll jälle vana hea, natuke diislihaisuse ja veidi võidunud Regulaga sõita. Tiiukene olla remondis... Need uued laevad olid ju ometi meie väikese maa jaoks tõeline sajanditehing, see oleks võinud olla juubelikingitus Vabariigile, tellitud veel sõbralikult naabermaalt, Soomest... Aga ei olnud. Ilusate laevade järel hõljub vastik altkäemaksu hais. Hõljub kahtlus, et see kõik oli mitte lihtsalt kellegi isiklik omakasu, vaid väike “süütu” parteipoliitiline manööver...

Olgu, aga ega need kaks ebatõsist erakonda ole veel kõik. EKRE paistab isegi liiga tõsine välja! Aga kui lähemalt vaadata... See tulevik, millega ta poliitturul kaupleb, on minevik. Ilus küll. Ainult kahe hädaga. See ei tule enam kunagi tagasi. Ja seda pole sellisena kunagi olnudki. Nii et ikkagi ebatõsised fantaasiad, nende vastutustundetu õhutamine.

Sotsid on valesotsid, Isamaa on mälestus... Ja teistest... mis neist rääkidagi. President sisustab komberuumi.

Mis siis teha? Minna barrikaadidele! Emigreeruda? Aga kui ei taha? (Ja muide, kuhu peaks?) Tuleb vist lihtsalt katsuda üle elada. Lugeda raamatuid. Seal, nende kaante vahel ikka on veel tõsidust. Ja saab nalja. Päris, head, naerma ajavat nalja.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
30. December 2017, 09:39

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing