Noor ja loll

See ei käi ainult kellegi nooruse kohta. Karmi hinnangu saavad ka keskealised, kes jäävad tööturule noorematele jalgu. Sama ebaõiglane. Või kui idufirma juht muigab üleolevalt vana koolkonna ettevõtjate üle. Ja vastupidi.

Näide. Panin hiljuti kirja artikli, kus üks inimene otsustas teise saatuse üle – oli kriitiline, karm. Teine tundis, et talle tehti liiga ja ladus lauale mitu argumenti, miks nii tunneb. Korduvalt jooksis argumendina läbi, et kritiseerija rollis olija tundus peale vaadates noor. Tundus? Seepärast on professionaalne kriitika vale? Hoopis argument nooruse kohta ei tundu tõsiseltvõetav. Seesama argument jäi loost küll välja, aga see-eest kummitama.

Alles tööturule astujatest on kahju, enam ei tahaks nende nahas olla. Algajad tahavad panustada ja õppida, ennast tõestada. On elevil, ehk ka hirmul, kuid iga tööandja, äripartner, klient või keegi teine ei näe nooruses plussi, vaid miinust. Mõnele on noorus põhjus, kui inimene teeb vea või ärritava otsuse. Võivad ju ka aastaid töötada, nagu oli loo tegelasega, ning tänu sihikindlusele ja pühendumusele juhiks kasvada või tunnustuse välja teenida – ikkagi „tunduvad noored“.

Miks ükskõik millises ametis inimesele ette heita omadusi, mida ta ei saa ega peagi muutma? Tõsiseltvõetavate hinnangute andmiseks kõlbab muu: tööeetika, oskused, usaldusväärsus, suhtlemisoskus, aja planeerimise oskus … Lõputu nimekiri, aga sellesse nimekirja ei käi noorus, eakus, loomulik blond juuksetoon. Mõnele ei meeldi ehk ka pruunid silmad. Igal juhul pole need argumendid.

Nooruse etteheitmisest kumab tugevalt läbi ka irooniat. Rikastele on lihtne müüa aega, aga on veel midagi, mida kõik tahavad. Nii need rikkad kui vaesed. Noorust kui edukuse ja väärtuslikkuse panti. Midagi, mida sa enam kunagi kätte ei saa, aga mida aitab, vähemalt mingil määral, säilitada riiulitel seisvad kallid kreemipotsikud, juuksevärv, paremal juhul ellusuhtumine.

Tööl võib seesama tagaigatsetud noorus võrduda rumalusega. Noor ja loll. Noor ja kogenematu. Noor ja naiivne. Eks elu õpetab. Las ta siis proovib oma ideed ellu viia... Õnnestus? Puhas juhus. 1990ndate noored alustasid nullist, neid ei vaadanud vanema generatsiooni ettevõtjad või tööandjad muiates. Seepärast on veider, kui needsamad noorena (!) julgeid samme teinud inimesed järgmistele noortele ülevalt alla vaatavad, kuigi on samal rajal käinud. Lihtsalt teisel ajal ja keskkonnas.