Noor ja loll

Miks ükskõik millises ametis inimesele ette heita omadusi, mida ta ei saa ega peagi muutma? Tõsiseltvõetavate hinnangute andmiseks kõlbab muu: tööeetika, oskused, usaldusväärsus, suhtlemisoskus, aja planeerimise oskus … Lõputu nimekiri, aga sellesse nimekirja ei käi noorus, eakus, loomulik blond juuksetoon. Mõnele ei meeldi ehk ka pruunid silmad. Igal juhul pole need argumendid.

Nooruse etteheitmisest kumab tugevalt läbi ka irooniat. Rikastele on lihtne müüa aega, aga on veel midagi, mida kõik tahavad. Nii need rikkad kui vaesed. Noorust kui edukuse ja väärtuslikkuse panti. Midagi, mida sa enam kunagi kätte ei saa, aga mida aitab, vähemalt mingil määral, säilitada riiulitel seisvad kallid kreemipotsikud, juuksevärv, paremal juhul ellusuhtumine.

Tööl võib seesama tagaigatsetud noorus võrduda rumalusega. Noor ja loll. Noor ja kogenematu. Noor ja naiivne. Eks elu õpetab. Las ta siis proovib oma ideed ellu viia... Õnnestus? Puhas juhus. 1990ndate noored alustasid nullist, neid ei vaadanud vanema generatsiooni ettevõtjad või tööandjad muiates. Seepärast on veider, kui needsamad noorena (!) julgeid samme teinud inimesed järgmistele noortele ülevalt alla vaatavad, kuigi on samal rajal käinud. Lihtsalt teisel ajal ja keskkonnas.