Kogu tõde toiduainete hinnatõusust

Lõplik toiduaine hind, mille maksab tarbija jaekaubanduses, sisaldab endas kõiki konkreetse toiduaine tootmiseks vajalike komponentide maksumust (mis omakorda sisaldavad erinevaid makse, kusjuures tooraine on toiduainete puhul 25-80%-ne kulukomponent), transpordikulu, riigimakse, hulgi- ja jaekaubanduse juurdehindlust. Ahel esmasest toorainest kaupluse lettidel müüdavate valmistoodeteni on pikk, hõlmates mitmeid dünaamilisi muutujaid. Kahjuks on Eesti väga väike riik ja sõltuv paljuski sellest, mis toimub maailmas laiemalt. Seda ei saa muidugi öelda meie maksusüteemi kohta, mis on olnud meie riigi ja omavalitsuste otsustest sõltuvalt mõnikord heitlik.

Ülitihedas konkurentsis Eesti toiduturul hoidsid tootjad ja kaupmehed hinnad pikka aega enda kasumi arvelt tarbijate jaoks madalal, ent selline majandustegevus ei ole jätkusuutlik. Viimaste aastatega tugevnenud surve hinnale on viinud paljude kaupade hinnad kriitilise piirini madalaks – soodushinnad on muutunud meie igapäevaelus niivõrd tavaliseks, et me isegi ei mäleta, et näiteks kaks aastat tagasi maksis leivakilo keskmiselt 25 krooni, täna aga keskmiselt 19 krooni.

2010. aastal kallinesid toidukaubad kauplustes keskmiselt vaid 3%. Seda ajal, kus on tõstetud nii käibemaksu kui näiteks Tallinnas ka müügimaksu. Ei tööstused ega kaupmehed ei pea ega suudagi alla neelata kõiki hinna- ja maksutõuse – selle maksavad kinni ikka tarbijad ehk siis meie kõik.

FAO andmetel on viimasel kümnel aastal toidu hinnad maailmaturul kasvanud keskmiselt üle 80 protsendi.

Hinnad tõusevad kõikjal maailmas ja EL-s. Soome toiduliidu andmetel oli neil 2010.a. 2,2% hinnatõus toiduainetele. Rootsis eelmise aasta detsembris 2,3%. Eelmisel aastal kiirenes kogu euroala inflatsioon 2,2 protsendile, hinnatõusu veduriteks ilmselgelt toiduained ja kütus. Viimane uudis naftahinna kohta (barrel ca 120 dollarit) räägib iseenda eest – kütus jätkab tormilist hinnatõusu ja see paraku mõjutab igat toodet ja teenust ja ikka kallinemise suunas!

Eestis olid toiduainete hinnatõusud järsemad kui teistes EL riikides, sest Eestis olid toiduained veel eelmise suve Eurostati andmetel ligi 30% madalamad EL keskmistest hindadest. Seega väita, et Eestis on toiduainete hinnad kõrged, on alusetu. Meie põhihäda on selles, et tarbijate sissetulekud on langenud ja suhteliselt tagasihoidlikud. Ilmekaks näiteks on selle juures tõsiasi, et Eestis moodustavad pere sissetulekutest kulutused toiduainetele 25%, Aasiamaades koguni 37%, samal ajal kui EL keskmine on 14%.

Eestis on hinnad tõusnud alates eelmise aasta kevadest (eelkõige piimatoodete hinnad) ja suurem tõus sai alguse sügisest, kui selgus eelmise aasta saagikus, mis mõjutab koheselt toiduainete hindu. Nii teravili, suhkur , kohv kui õli on börsikaubad ja börsikaupmehed reageerivad kohe, kui kusagilt saabuvad negatiivsed uudised ikalduste jms. kohta.

TooraineTooraine hinnatõus oli viimaseks piisaks karikasse tööstustele – no ei ole võimalik toota endiste hindadega , kui tooraine kallineb 2 korda. Ja tooraine osakaal moodustab erinevates toiduainetes 25 – 80%.

Maailma suurimad viljatootjad Venemaa, Ukraina ja Austraalia ei saa planeeritud vajalikke koguseid raskete kliimaoludega tõttu põldudelt kätte ning nad kaitsevad oma turgu ekspordikeeluga, mis koheselt mõjutab tooraine lõpphinda. Samuti köögiviljade puudus, eelkõige Venemaal, mis kergitab meie kartuli jms. köögivilja hindu, piimatoodete nõudlus ja Venemaa on saanud meie tööstustele suurimaiks ja oluliseks ekspordipartneriks.

Sealt piirkonnast, kus olid kõige suuremad üleujutused, tuleb kogu Austraalia riigi suhkrusaak ja paraku vähemalt ekspordiks seda ei jätku. Austraalia on pöördunud juba ise Tai ja Brasiilia poole suhkru ostuks oma elanikkonnale. Loomulikult mõjutab olulise koguse suhkru puudujääk koheselt maailmaturu hindu. Austraalia on ka maailma neljas nisueksportija. Palju saaki oli üleujutuste piirkonnas, kust ei saada seda kätte ja osa saagist hävinenud.

Maailmaturu hindasid mõjutab täna ka see, et osad riigid on asunud oma elanikkonna toitmise nimel varusid suurendama ja põhitoidust kokku osta , näiteks riisi (Indoneesia) ja nisu (Alzeeria).

Muud tootmisega seotud kuludMaailmaturu hinnad on tõesti tõusuteel olnud just lähiminevikus. See puudutab eelkõige kütust, sest naftast kui toorainest saab majanduselu alguse ja selle hind mõjutab kõiki tegevusi. Uudis naftabarreli hinnast rekordtasemele tõusmisest ei rõõmusta meist kedagi.

Lisaks on muudki tootmiseks vajalikud kuluartiklid kümnete protsentide kaupa tõusnud, nii elekter, gaas. Näiteks kasvasid ju statistikaameti andmeil elektri, kütte ja soojusenergia hinnad eelmise aasta ainuüksi ühes kuus 12,2 protsenti võrreldes ülemöödunud aasta sama ajaga, mootorikütus aga 18,8 protsenti. Samas on uuringufirma Nielseni andmeil Eestis viimase kahe aasta jooksul toiduainete hinnad langenud erinevates tootegruppides kuni 25 protsenti.Samas oleme siin väikeses Eestis väga heas olukorras: jätkub põllumajandusmaad, vett, energiat. Meie toorainetega toidutootmiseks isevarustamise tase on väga hea: piima puhul üle 150%, sealiha pea 100%, loomaliha 75%, linnuliha 50%, teravilja osas rukki saame heal aastal kõik Eestist. Seega suudame endid põhitoiduainetega ära varustada. Kuid kui maailmaturul nõudlus üha kasvab (ja see kasvab), siis peame arvestama tõsiasjaga, et kui tahame süüa, siis ka toiduainete hinnad tõusevad.

Eesti turul toimib vaatamata väiksusele ülitihe konkurentsTugevat mõju avaldab kindlasti ka konkurents ja tarbijate ostujõud, mis peaks hinnad hoidma tarbijate jaoks siiski kättesaadavad. Koduturg on enamusele ettevõtetele endiselt esmane ning sellega arvestatakse niipalju kui vähegi võimalik. Samas on selge, et kõik tarneahela lülid peavad püksirihma pingutama.

Ja praegu ei oska keegi enam ennustada, kui kõrgele toiduainete hinnad tegelikult maailmas kasvavad! Kõik oleneb selle aasta saagikusest ja nõudlusest turul.Samas paneb lõpphinna paika tarbijate sissetulek ja kuna Eestis sisenõudlus kasvab aeglaselt ja sissetulekud samuti, peame tegema kompromisse: vähendama kasumlikkust, suurendama efektiivsust, kombineerima toorainega ning langetama veel palju ja palju otsuseid, mis ei pruugi just kõige populaarsemad olla.