Valede kriisi selgroog on murtud

Avalikkus toimetab juba üle kümnendi 21. sajandis, ent Toompeal on aeg 1990. aastatesse seisma jäänud. Nüüd on aga avalikkusel kindel tahtmine tõsta Eesti poliitika tasandile, mida ühiskond väärib.Kui ma 1992. aastal Äripäevas tööd alustasin, siis oli Rootsi omanike loomulik soov, et firma oleks lojaalne Eesti seadustele ja maksaks kõiki makse. Arvasin naiivselt, et enamik firmadest talitab samamoodi. Peagi selgus aga, et valdav osa klientidest, koostööpartneritest ja ka konkurentidest püüab igal võimalikul viisil riiki tüssata. Tulude varjamiseks oli kombeks kasutada offshore’i, maksta töötajate palka ümbrikus või jätta näiteks sularahas laekunud maksed raamatupidamisest läbi kandmata.

Meile tööle tulnud inimesed imestasid selle üle, et nende palgalt tasutakse makse. Reklaamikliendid olid üllatunud, kui kandsime kõik reklaamipinnad raamatu­pidamisest läbi ja esitasime arved koos käibe­maksuga. Selline käitumine polnud auasi, pigem peeti meid veidrikeks või lausa rumalaks. Ajakirjanikena olime noored ja vihased mehed ning otsus­tasime maailma parandada. Ükski ettevõtjate seadusega pahuksisseminek ei leidnud lehe­veergudel armu. 1993. aastal avaldasime esimest korda Eesti ettevõtete TOP 100 koos käivete ja kasumitega. Oi, kui raske oli siis neid andmeid saada! Toonase peatoimetajana kogesin korduvalt ettevõtjatest lugejate survet: Äripäev peaks seisma ettevõtjate huvide eest, mitte tooma meile kaela maksuametit  ja politseid – mis see Äripäeva asi on, kui palju teenin mina või mu ettevõte?

Me ei andnud alla. Mõne aja pärast saime aru, et me pole enam üksi. Ausus ja korralikkus muutusid juba väärtuseks nii ettevõtjate seas kui ka avalikkuse silmis. 2000. aastal oleks juba iga töötaja protestinud, kui keegi püüdnuks talle ümbrikupalka maksta. Koostööpartner oleks kulmu kergitanud, kui keegi oleks otsinud skeemi käibemaksust kõrvale nihverdamiseks. Muidugi ei kadu­nud ka kurjategijad ja n-ö hallis tsoonis tegutsejad. Ja eks nad tegutsevad ka praegu ja tulevikus, nii Eestis kui ka teistes riikides. Kuid praegu on nad selges vähemuses. Sulitempe äris taunib avalikkus ühemõtteliselt.

Selle pingutuse eest  saime väga suure preemia. Perioodil 1992–2007 arenes Eesti majanduslikult kiiremini kui mis tahes teine postsotsialistlik Ida-Euroopa riik. Paradoksaalne, aga mulle tundub, et poliitikud pole olnud mitte selle rongi vedur, vaid hoopis üks viimastest vagunitest. Professor Rein Raud on Eesti poliitilist eliiti võrrelnud Nõukogude Liidu aegsega. Mina näen pigem paralleeli praeguse Hiina ladvikuga. Ühelt poolt pole Hiina võimud oma vanadest mallidest loobunud, teisalt on aga riik maailmale avatud, turumajanduse omaks võtnud ning saavutanud suurt edu. Hiinas nähaksegi suurimat tulevikuriski poliitika vanameelsuses.

Peaminister Andrus Ansip ja rahandusminister Jürgen Ligi on avalikult tunnistanud, et varjatud rahastamine on olnud kõikide Eesti erakondade probleem. Et teised erakonnad pole rutanud neid väiteid ümber lükkama, siis see ka ilmselt nii on. Reformierakond ajab oma majandusasju Šveitsi eliitpanga konto kaudu ja partei lihtliikmed saavad ämmalt sularaha, mille innukalt parteikassasse poetavad. Kui mõni erakond prooviks asju ausalt ajada, siis oleks ta juba ette mängu kaotanud. 

Ühiskond on sellist olukorda omamoodi sallinud, kuid lõpuks sai karikas täis. Silver Meikari ülestunnistused vallandasid laviini. Mõne kuuga on Reformierakond kaotanud üle kolmandiku toetajatest.

Nõudlik muutuste soov kostab üha valjemini. Teemakäsitlused nii peavoolu- kui ka sotsiaalmeedias ei lakka. Avalikkus ei anna enne järele, kui poliitiline eliit on 1990. aastate kultuurist tänapäevasele, ühiskonna ootustega sobivale, tasemele toodud. Õnneks ärkab ka poliitiline eliit ise. Andrus Ansipi huultelt libises ilmselt esimest korda elus “Ma vabandan”, skandaali keskmes olnud justiitsminister Kristen Michal astus tagasi. Kuigi hilisem retoorika näitas, et mõlemal mehel on veel küllaga arenguruumi, on need seigad siiski kõnekad.

 Reformierakonna veteran Hannes Astok kirjutas erakonnakaaslastele otsekoheselt: “Reformi­erakonnast on saanud loosungite keeles kõnelev ja vaid omaenda tõde taluv upsakas ja suletud kast.” Astok pakub selge tegevuskava kriisi lahen­damiseks, mis on esialgu jäänud küll hüüdja hääleks kõrbes, kuid on kindlasti samm edasi.

Siiski on mul on tunne, et oleme erakondade varjatud rahastamise ja valelikkuse kriisi selgroogu murdmas ja edaspidi saavad asjad minna ainult paremaks.

 

Autor: Igor Rõtov, Vilja Kiisler