Tamur Tohver: andja on alati rikkam

Praeguseks on ümber saanud müümise, juhtimise ja suhtlemise ”nippide” koolituste ajad. Kindlam tee sihile on isiku areng: mida kõlbelisem on töötaja, seda lojaalsem on ta ideele ja ettevõttele. Mida kõrgemad on tema inimlikud väärtused, seda koostööaltim ta on. Kokkuvõttes on selline lahendus ettevõttele odavam päris mitmes lõigus: meeskonnatöö, efektiivsus, palganõuded, tervisekindlustus jne.

Kuidas pakkuda personaalset arenguvõimalust? Religiooni on halvustatud, parteilisus ei ole otseselt põlu all, kuid ei innusta kedagi. Sestap ei kipu keegi oma vaateid kummaski valdkonnas deklareerima, kuid kinkimise rikkust ihkame tunda kas või jõulu ajal.

Suur osa eneseteostusest võiks olla kultuuriloomes  toetajana osalemine. Annetus on uus tava kaasaegses Eesti ühiskonnas. Selle valguses võiks ka ettevõtte turundusstrateegia ning sponsorluse põhimõtted üle vaadata.Ettevõtluses on levinud tiitel “partner”. Kui paljud mäletavad selle sõna päritolu või tegelikku tähendust? Teatris tegeleme iga päev mõnele  irratsionaalsete ja kasutuskõlbmatutena tunduvate nähtustega. Kuid need on siiski reaalsed väärtused ning kaugelt enamat kui mäng. Meie märksõnad on vahetus, taaskasutus, inimeselt inimesele – mitte näitlejalt publikule.

Sõnumiloome on kättesaadav kõigile. Seles seisnebki oodatud kõlbeline pööre, igaühe reaalne isiklik võimalus. Seda on vaja päriselt teostada. Kohalolek on hämu seni, kuni pole järgnenud tegu. Kui soovid kapitali, siis siin valem: andja on rikkam. Piir isetegemise ja kõrgkultuuri vahel muutub lähitulevikus üliõhukeseks.

“Teeme ära”, naabrivalve, Balti kett, laulupidu... mäletad? Ühistegevuse ja üksteise toetamise võimalusi pakuvad ka teatud blogid ja Hooandja portaal. Kõik need rajanevad inimeste vabatahtliku kokkuleppel, ei muul. Isegi riik on inimeste vabatahtlik ühendus, mitte kohustus.