Kreek: pensionifondide uued võimalused juba ajast maas

Eriti kehtib see plaani kohta, mis lubaks pensionifondil suurendada kontrolli ettevõttes üle 10%. See oleks ehk olnud kohane  veel enne 2007, kuid mitte 2013.

Pensionifondid eelistavad üksik­aktsiatele raha edasipaigutamist teistesse fondidesse. Kui varem oli tavapärane, et pensionifondid ostsid aktsiariski poolel suuresti ettevõtete aktsiaid, siis vahepeal on toimunud muutus. Osalt 2008 kriisi karmide õppetundidena likviidsuse puudumise teemal ja võimalus delegeerida vastutust edasi turule või teistele fondijuhtidele hakkasid pensionifondid investeerima indeksiaktsiatesse ja börsil kaubeldavatesse ning aktiivselt juhitavatesse fondidesse. See muutis lõpptarbijale pensionifondide sisu oluliselt läbipaistmatumaks. Üksikaktsiate analüüsiga katmine eeldab suurte analüüsimeeskondade palgalhoidmist. Seda saab vältida, kui investeerida edasi fondidesse – mis võib ka olla kuluefektiivsem.

Uusim II samba fondivalitseja Nordea on suisa deklareerinud, et nemad ei investeeri üksikinstrumentidesse, vaid kasutavad nii börsil kaubeldavaid (ETF) kui ka seal mittekaubeldavaid fonde. Milleks neile võimalus omada ettevõttes suuremat kui 10% osalust? Suurim on progressiivsetes fondides üksik­aktsiate osakaal LHV-l (26%). Neile ehk isegi võiks teoreetiliselt sellest kasu olla. ERGO fondil oli 16,2% üksikaktsiates, Danske Bankil 9,4%, SEB-l 0,03%. Kannapöörde on teinud Swedbank, mis vahepeal läks fondidesse ja ETFidesse investeerimisele. Siis leiti Swedbankis, et nad suudavad ise luua aktsiatest kerge vaevaga laia indeksi (ilmselt S&P 500), ostes sealt igat komponentaktsiat. Lisaks on fondis ka Balti aktsiaid.