Koolielu
23. mai 2018
Jaga lugu:

Elukoha leid - seiklus või katsumus?

Tartu Ülikooli religiooniuuringute magistrant Karl Käsnapuu sõnul kummitas teda kogu õpirände aja oht jääda peavarjuta, ehkki elamisraha tal oli. Kodude nappus oli Utrechtis nii suur probleem, et üliõpilased korraldasid protestiaktsiooni.
Tartu Ülikooli religiooniuuringute magistrant Karl Käsnapuu sõnul kummitas teda kogu õpirände aja oht jääda peavarjuta, ehkki elamisraha tal oli. Kodude nappus oli Utrechtis nii suur probleem, et üliõpilased korraldasid protestiaktsiooni.  

Tartu Ülikooli religiooniuuringute magistrant Karl Käsnapuu sõnul võib ka rikkas Euroopas kummitada pidev kodutuse tunne, mistõttu soovitab ta kõigil, kel on plaanis minna välisõpingutele, leida endale esmalt sobiv elukoht.

Olin juba kolinud Hollandisse, kui varsti selgus, et tegelikult ei olegi seal eriti kodusid, kuhu kolida. Üldse ei ole. Mis iganes hinnaklassis – lihtsalt ei ole.

Nii leidsin end olude sunnil, kuid ka põnevusest kantuna, elamas kanalilaeval. See oli seilav laev nimega “Ahoy”, mis ajutiselt paiknes linnas, kus asus välisõppeks valitud Utrechti ülikool. Juba esimesel nädalal õpetati Utrechtis välisüliõpilastele: “Tuleb arvestada, et siin ei ole semestri algus vaikne ja lohisev. Õppetöö algab kohe karmilt ja intensiivselt, kuna ained tuleb läbida juba novembriks!” Nii oli esimeseks loenguks vaja läbi töötada raamat, mitmed teadusartiklid ning õppeplaan, mis oli 31 lehekülge pikk (!) (TÜs reeglina 1 lk.)

Elu laeval oli eksootiline, kuid tänu erakordselt jahedale sügisele ka niiske ja jahe. Oli ka üksjagu kõikuv. Kuna üürikodusid ega üliõpilasmajutust kuskilt võtta polnud ning Airbnb kaudu leitud üürielamine paistis pea võimatu lotovõiduna, tundus selle laeva 2 m2 kajut kindla elukohana.

Kuni ühe hommikuni, kui sain rahulikult kauem magada ning selles nädalaga koduseks muutunud paariruutmeetrises kajutis ärgates vaikselt oma särkide ja pükstega kohmitsedes kardina eest tõmmata. Mis ma nägin? – Maailm mu ümber liigub! Läksin üles tekile – ja vahi! – ei tea kui kindel see kodu nüüd ongi!? Kuhugi ta igatahes seilas. Hea, et tol päeval ei pidanud minema loengusse, kus professor selgitas, et puududa ei tohi – olgu või jalg pooleks.

Hiljem selgus, et mindi vett ja kütust tankima. Kuna oli suurepärane ilm, oli tegelikult mõnus, teo kombel kodu kogu aeg kaasas, kanalites ringi vaadata. Igatahes õppisin, et edukas Euroopas kindla elupaiga leidmine võib nõuda suurematki oskust kui eluvõitlus karmis ülikoolis. Seda ei tasu jätta õppetööga samale ajale.

Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt