Neli korda aastas võin, käsi südamel, öelda, et elu on parem kui film. No kus veel saaks jälgida neid Oscari-väärseid draamasid, kus mu portfelli ettevõtted püüavad kõigest väest investorite südant võita ja näidata end ainult parimast küljest, et aktsia ikka tõuseks, ning teisel pool on pahad analüütikud ja skeptilised investorid, kes hoiavad näppu päästikul, et viletsad üle parda heita? Mulle ei meeldi puhtalt kvartalitulemuste peale spekuleerida ja pikaajalisi otsuseid ma siin ainuüksi nende numbrite pealt teha ei tihka. Aga see on aeg, kus muidu ka vaoshoitud aktsiad rohkem võbelevad ja seda on kaunis vaadata.