investor Toomas

Üks sage kriitika ühisrahastusportaalide vastu on, et tuleb muret tunda portaalide enda jätkusuutlikkuse pärast.

Lõppeva majandusnädala võitjaks lugesid Äripäeva ajakirjanikud investorid, kaotajaks aga ettevõtjad, kes võivad sattuda endale üllatusena musta nimekirja.

Lõpuks ometi! Pidin ligi pool aastat ootama, aga tulemused vedasid aktsiad mu portfellis taas tippmargi lähedale. Ja nagu reklaamis öeldakse – see ei ole veel kõik.

Olen juba pikalt mõlgutanud mõtteid, kuidas oma väärtpaberite haldustasusid alla saada, ning flirtinud mõttega, et ehk oleks säästu huvides aeg aktsiad vähemalt osaliselt Swedbankist soodsama teenusepakkuja juurde kolida – nüüd on see tehtud.

Ei... jutt ei käi spekulatsioonist ega Swedbankist, seekord otsustasin kasu lõigata pikemaajalist ajahorisonti silmas pidades ning hoopis kaugemalt.

Kui ma neljapäeva hommikul silmad lahti lõin, ei oleks ma eales oodanud, et samal päeval satun vastamisi ebajumala endaga. Ehk oleks isegi õigem öelda, et vanakuradi endaga.

Vahetult enne pühi lõi Rootsi börs kõigi aegade kõrgeimal tasemel uue rekordi. Läinud sügise ja aastavahetuse eelne langus on tasa tehtud ja enamgi veel.

Kala pidavat olema uus liha, mistõttu ei mõelnud ma kaua, kui sain Crowdestate’ilt pakkumise investeerida Eesti kalatöötlemisega tegeleva ettevõtte laenuprojekti.

Paar kuud tagasi suurenes vaba raha osakaal minu portfellis Apranga aktsiate müügi tõttu ja otsustasin selle parkida tagasi aktsiaturule, nimelt osta juurde Berkshire Hathaway aktsiaid, aga jäin hiljaks.

Kas linnuema toob metsast suure mahlase ussi või väikese mõru mardika, pole vahet – linnupojad on ikka pesa serval, suud pärani, ahnelt üksteise võidu palakesi haaramas, teineteist vaat et üle serva lükates. Täpselt nagu uue IPO ootel kauplejad turgudel.

Terve talve olen saanud kaasa elada Soome väike­investoritele. Pean silmas arutelusid investeerimiskonto üle, mis meile juba tuttav ja kasutusel ka reas Põhjala riikides peale Soome.

Koalitsioonileppes olev plaan, et pensioni teisest sambast saab raha investeerimiskontole suunata, on tekitanud minus kahetisi tundeid.

Ühisrahastusportaale, mille hulgast valikuid teha, on palju, seega olen veetnud viimastel kuudel päris palju aega ühte ja teist portaali uurides ja puurides. Selle tulemusena ei saa ma enam aga ühtki internetilehte avada või isegi Youtube’ist videot vaadata, ilma et mind agressiivselt ühisrahastusteemaliste reklaamidega pommitataks.

Taas jõuab kätte aeg, mil iga investor, nii ka mina, jälgib börsidel toimuvat süvendatult ning pingsalt – jah, ma räägin tulemuste hooajast!

Et oleks, mida lõigata, tuleb külvata ja valvata. Nii ma mõtlesin ja seepärast lendasin kevadisele puhkusereisile Kanaari saartele oma investeeringu Ryanairiga.

Värske koalitsioonilepe loob võimaluse haarata pensioniohjad enda kätte ning oma nahka mängus hoides tulevik kindlustada. Enda kogemuse põhjal kiidan ideed takka, sest ise investeerides olen suutnud vara kasvatada rohkem kui pensionifondid.

Pean ütlema, et keskpankade uudised teevad meele mõruks.

Nädalavahetusel sain põneva vihje: Eestis hakatakse tegema ennekuulmatut plokiahela ühisrahastust, mille raames ehitatakse Lasnamäele ladu-kontor tüüpi kinnisvaraobjekt.

Aeg on teatavaks teha järelejäänud aasta suurim uudis: juba juuli keskpaigas näevad kohalikud investeerimishuvilised midagi, mida pole meie maal enne nähtud.

Reedel tegin spekulatiivse tehingu ega osanud arvatagi, et oodatud 10protsendiline kasum saabub juba kahe ja poole päevaga.

Miks andis investor Toomas spekulatsioonikuradile järele ja mis on vahepeal saanud aastate suurimast spekulatsioonist?

Märtsis pidin alla vanduma Ameerika suurimaid ettevõtteid koondavale S&P 500 indeksile ja isegi Tallinna börsile. Seda aga napilt. Kui minu portfelli tootluseks kujunes märtsis 1,32 protsenti, siis S&P 500 tõusis eurodes 1,79 protsenti ning Tallinna börs 1,45 protsenti.

Swedbanki aktsia ostuga käitusin nagu Rootsi väikeinvestor, kes samuti seda järsult kukkunud aktsiat kokku on ostnud. Rootsi börsil oli aga läinud nädalal veel põnevat järsku liikumist ja sedakorda mitte langust, nagu Swedbankis, vaid tõusu.

Piltlikult öeldes nihverdasin end Swedbanki aktsionäride koosolekule sisse ja väljusin sealt ostuorderiga. Nüüd küsivad paljud – oled hulluks läinud? Kohe räägin.

Aktsiainvestorina olen harjunud jälgima eelkõige oma portfelli iga-aastast kasvu ning positsioonide dividenditootlust. Kui ühisrahastuses investeerimisega alustasin, siis pidin õppima aga selgeks täiesti uutmoodi arvestuse.

Investorile pole oma minevikutehingute analüüsist midagi paremat – teoorias võime kõik tugevad olla, aga kui must valgel on näiteks kirjas, et olen järjest kallilt ostnud ja odavalt müünud, tuleb midagi ette võtta.

Sügisel märkisin, et Stockholmi börsi hinnatase on soodne ja kui aktsiate hinnad enne tõusma ei hakka, siis uuest aastast kindlasti. Täpselt nii ongi läinud.

Eile teatas minu portfellis esindatud EfTEN Real Estate Fund III, et kavatseb peatselt turule tulla uue aktsiapakiga, kuid selgus, et paraku saan ma neid tõenäoliselt vaid näpuotsaga.

Vähemalt nii soovitas eelmisel aastal ühte parimat tootlust näidanud riskifond, kelle sõnul on tegu sajandi tehinguga.

“Ibovespa a 100 mil pontos” ehk “Ibovespa sada tuhat punkti”, kisasid suured pealkirjad Brasiilia uudistes eelmise nädala keskel.

Võtsin sõbralt volituse, et saaksin käia paljude investorite lemmiku, Tallinna Kaubamaja Grupi aktsionäride üldkoosolekul, kus hiilgav ettekanne ja aktsionäride muretus mind investeerimisotsust siiski tegema ei veennud.

Tegemist on uudisega, mis tagab investorile rahuliku une ka majanduskriisi kõige sügavamas põhjas ning võimaldab seejuures ka jõukust kasvatada.

Märtsi alguses täitus mul kuus kuud Mintoses investeerimisega alustamisest. Need kuud on õpetanud üht: ühisrahastaja peavalu tuleb sealt, kust teda oodata ei oskakski.

USA keskpanga appi tõttamisest, kui börs jälle varisema kippus, tuli omal ajal käibele sõnapaar „Greenspan put“. Tõlkes müügioptsioonitehing endise USA keskpanga juhi Alan Greenspani nime järgi, mis väljendas seda, et suurt langust ei lasta sündida.

Kas riskida või mitte riskida? Ja kui, siis millega? Nende küsimuste üle vaidlevad omavahel pikaajalised investorid ja kauplejad.

Baltikat meenutan heldimusega kui mu kõigi aegade kõige kasumlikumat realiseeritud investeeringut.

Hiljuti mõtisklesin pikemalt selle üle, kuidas saaks pikaajaline investor teha paremaid otsuseid ajastamisel.

Käisin LHV aktsionäride üldkoosolekul kuulamas, kuidas panga asutaja Rain Lõhmus tõstis oma tasu ja andis Indrek Neiveltile teravalt vastu näppe.

Pressinõukogu arutas SEB Markets kaebust Äripäevas 27. novembril ilmunud artikli „Milline pank on kohalikule investorile soodsaim?“ peale ja otsustas, et leht ei rikkunud head ajakirjandustava.

Sügisel kirjutasin, et Helsingi börsi langus tekitab isu minna üle Soome lahe raha järele. Ise ma selle hea nõu järgi ei talitanud – kahjuks –, aga loodan, et keegi siiski talitas. Detsembri lõpust hakkas Helsingi mühinal tõusma, tehes aasta alguse hea kasvuga silmad ette Tallinnale ja isegi mitmele suurele börsile.