Taavi Rõivas saatis majanduskasvu jääkeldrisse

Äripäev võiks rahul olla: kogu aeg oleme rääkinud, kuidas majanduskasv on kõige tähtsam teema üleüldse – ja nüüd lõpuks ometi on peaminister Taavi Rõivas seda mõistnud. Äsja loodud ekspertidest koosnev töögrupp sõnastab majanduskasvu kiirendamise võimalused. Tehtud ettepanekuid tutvustatakse… järgmise aasta sügisel. Lugesite õigesti.

Komisjoni loomine on hea võimalus kõige tähtsam küsimus – majanduskasv – n-ö jää peale panna, vaiba alla lükata, jalust ära saada. Tegime töögrupi, näete ise, et tegeleme asjaga. Kaasasime ettevõtjaid ja asjatundjaid, mida veel tahta?

Äripäev ei välista muidugi, et töögrupist võib asjalikke ettepanekuid tulla. Ja ega seni, kuni komisjon asju arutab, ei jää elu seisma: ettevõtjad teevad oma tööd edasi. Kuid sõnumit, et valitsus on tõepoolest valmis majanduskasvu kiirendamiseks omapoolseid samme astuma, komisjoni loomine kahjuks ei näita.

Statistikaameti esialgsetel andmetel aeglustus Eesti SKP kasv kolmandas kvartalis 0,5 protsendini aastases võrdluses. Rahandusministeerium tunnistab, et olukord on nutune, aga põhjuse esireas nimetab depressiivset globaalset majanduskeskkonda, täpsemad põhjused selguvat hiljem. Swedbank seevastu juhtis äsjases majandusprognoosis tähelepanu sellele, et ettevõtete investeeringud on kahanenud juba neljandat kvartalit järjest ning nende osakaal SKPst on seetõttu langenud 20 aasta madalaimale tasemele. Eesti pole see riik, kuhu investor tahaks oma raha kasvama panna. Ka meie oma ettevõtja on muutunud üliettevaatlikuks, suurte ambitsioonide asemel näeme üha enam pelgale ellujäämisele keskenduvaid strateegiaid.

Ühtainust võluvitsa, mis Eesti majanduse kohemaid kasvama paneks, mõistagi ei ole ja ei saagi olla. Aga üksainuski pilk suurele pildile ütleb, et Eesti on hulga odavat raha lihtsalt maha maganud. Eesti on erakordselt madala võlakoormusega riik, ja sellal kui Euroopa Keskpanga rahapoliitika lausa kutsub laenu võtma, seisab Eesti uhkelt, käed puusas: ei, tänan, meil ei ole vaja. Meil ainsana eurotsooni riikidest ei ole vaja. Me lihtsalt ei tea, mida sellega taha. Takkapihta on kuue kuue euribor negatiivne, mis teeb omakorda laene odavamaks. Ent riigilaen on endiselt teema, mida võimul olevad parteid kardavad nagu vanakurat välku.

Tõsi, odav laen oleks märksa atraktiivsem siis, kui majandus kasvaks ja oleks loota suurt ja kiiret tootlust. Ent kui majandus justkui iseenesest kiiresti kasvaks ja odavat laenuraha voolaks ohjeldamatult peale, oleks tegu järjekordse buumiga ja järjekordse krahhi eelmänguga. Äripäeva meelest on valitsusparteide suhtumine riigilaenusse olnud lubamatult jäik. Ka kõrgetest tööjõumaksudest kui majanduse kasvu pidurist on kisa tehtud palju, aga villa pole mitte mingisugust.

Heido Vitsuril on õigus: Eesti majanduspoliitika on olnud liiga passiivne ning ülearu stabiilsust väärtustav. Status quo’le keskendumine on olnud valitsust juhtiva Reformierakonna lipukiri juba liigagi pikka aega. Riskijulguse puudumine on takistanud riigil tegemast suuri infrastruktuuriinvesteeringuid ja ette võtmast põhjalikku maksureformi, ehkki Eesti kaotab kohti konkurentsivõime edetabelites.

Mikroettevõtlust soodustav Läti võis aga äsja erinevalt Eestist oma majanduskasvuprognoosi tõsta. Eesti pooleprotsendine kasv on aga üks hädine ei idane ega mädane.