Tasuta asjad, kivi maksumaksja kaelas

Keskerakond ei ole kunagi aru saanud, kuidas raha tekib ja kuidas ühiskonnas lisaväärtust luuakse. Tasuta bussiliikluse jäärapäine juurutamine on vaid selle sügava mõistmatuse üks, kuigi erakordselt kujukas näide.Äripäeva meelest ei ole riigil mitte ühelgi juhul tarvidust toppida oma nina nendesse asjaajamistesse, mida ettevõtjad suudavad ära korraldada. 

Muidugi võib arutleda üle-eestilise bussiliikluse parema korraldamise üle, kuid tõsiasjaks jääb, et bussifirmasid on meil küllalt ja nad saavad oma tööga hakkama pigem hästi kui halvasti. Riigil ei ole ettevõtjate pärusmaale tungides ühtegi võimalust head hinnet teenida – tulemus saab olla vaid puhas kaks, kui mitte lausa üks. 

Vastsel kohalikul poliitikul, reformierakondlasel Siim Kallasel on tuline õigus: tasuta ühistranspordi juurutajad võtavad endale needuse kaela. Avalik rahulolematus ei kao mitte kunagi, aga maksumaksja raha kulub rohkesti.

Vastutust, mille riik sellise otsusega enda kanda võtab, ta tegelikult kanda ei suuda – ja ei peagi, sest see ongi võimatu missioon. Tasuta asju pole nimelt lihtsalt üldse olemas, on vaid tasutud asjad. Keskerakonna viis pakkuda maksumaksjale tasuta asju tema enda raha eest on lühinägelik, saamatu ja vastutustundetu poliitika. Rikkamaks ei saa sellest keegi, ka mitte need, kellele sellised teenused on suunatud, küll aga on võimalik vaesust suurendada – tagasi pöörata on seda raske, sest tasuta asjade olemasolusse uskujate meelest võetakse neilt siis midagi ära.

Tegelikult ei ole küsimus mitte niivõrd selles, mis täpselt seisab koalitsioonilepingus ja kuidas keegi seda mõtles: kas majandusminister Kadri Simson on millestki teistmoodi aru saanud kui peaminister Jüri Ratas või kui palju võtab Keskerakond võimuliitu dikteerides arvesse koalitsioonipartnerite seisukohti.

Asi on selles, et tasuta ühistransport on põhimõtteliselt vale. Tallinnas suure eduloona esitletud tasutud bussid-trammid ei ole linlasi rikkamaks teinud – teede ja sõidukite hooldamise ning sõidukijuhtide tasud võetakse lihtsalt linlase teisest taskust. Ka ei ole vähenenud ummikud, kesklinn on pidevalt lootusetult umbes. Rahul pole ei kohati haisva ühisteenuse kasutajad ega üksteise sabas vanduvad autoomanikud.

Tallinna mudeli laiendamine üle Eesti tekitab aga segadust ja jama veel palju rohkem. Osa tegutsevaid kommertsliine paneb ilmselt pillid kotti, kui riik oma karvase käega vahele trügib. Missugused on ebapopulaarsed liinid ja missugused mitte, selle piiri tõmbamisel ei näi vähemalt esialgu mingeid mõistlikke põhjendusi olevat – ja ei saagi olla. Kui asi ise on vale, siis ei tee ükski kaunistus või säravgi selgitus seda kuidagi vähem valeks.

Tasuta ühistransport ja riigi üürimajad on Keskerakonna valitsust vaevava tasuta asjade hulluse tõve kaks kõige koledamat paiset. Puudub veel ainult, et Keskerakond sotsiaaldemokraatide kombel turutõrkeid jutlustama tuleks.Seni, kui suur hulk valijaid ei mõista, et tasuta asjad tulevad nende endi taskust – mis sest, et teisest, aga ikkagi nende endi karmanist – on keskerakondlastel võimalik oma valijat rumalaks pidada. Ent nii, nagu nõukogude võimul ei õnnestunud jõgesid tagurpidi voolama panna, ei õnnestu keskerakondlastel turumajanduse toimimist oma tahtmise järgi ringi teha.