Savisaar: keskklass ootab loomist

Kahjuks tänases Eestis see nii ei ole. Kui sul ei ole olnud õnne, sa ei ole saanud suurt pärandust, sa ei ole olnud suurskeemitaja, sa ei ole olnud pikka aega välismaal hea palga peal, sul ei ole Ansipi lähiringkonnas omi inimesi või sa ei ole muul viisil väljavalitute hulka sattunud, siis lihtsalt tööd tehes ei lasta enam Eestis rikkaks saada.  Lihtsalt majanduspoliitika on parempoolsete poolt nii seatud, et säiliks odavat orjatööd tegev töölisklass ja hästi oleks kaitstud need, kellel suur kogus vara ja positsioone juba kokku on kuhjatud.

Töötav Eesti inimene vajab oma poliitikat saavutamaks olukorda, kus Eesti ühiskonnas oleks tagatud pääs jõukuse juurde ka nendel inimestel, kes teevad igapäevaselt oma tööd, teevad seda hästi ning panustavad palju oma energiat ja aega just Eesti arendamisesse ja ülesehitamisesse.

Töötav Eesti inimene vajaks, et meie ühiskond muutuks ja et võimule tõuseks sisuline poliitiline jõud nagu Keskerakond, mis suudab olulised muudatused ära teha. Parempoolsed parteid ei ole suutelised Eestis midagi muutma ega soovigi seda. 

Miks Eesti inimene oma poliitikat senimaani nõudnud ei ole?Oluline küsimus siinjuures on see, et miks töötavad Eesti inimesed siis senimaani endale sobiva poliitika elluviimist piisavalt jõuliselt nõudnud ei ole? Aga sellepärast, et nad on uskunud meediat ja valitsuse propagandat selles osas, et meil läheb üha paremini ja peagi kuulume Euroopa rikkaimate riikide hulka. Saame toetada Kreekat, käia pillavalt ümber oma inimressursiga ja ei pea kulutama aega sisulise majanduspoliitika väljatöötamiseks. Lihtsalt nii hästi minevat meil.

Siinkohal ei ole loomulikult õige väita, et Eestimaal ei ole kunagi töötavat inimest soosivat poliitikat pakutud ja nõutud. Keskerakond on sellise poliitika lipulaevaks olnud pikki aastaid ning seda poliitikat on hinnanud ja nõudnud ka arvukas keskpartei valijaskond. Küsimus on vaid selles, et teatud hulk inimesi, kes senimaani ei ole Keskerakonda valinud ja õiget poliitikat nõudnud, ei ole seda teinud vaid põhjusel, et on lasknud ennast parempoolsel ideoloogiapropagandal eksitada.

Kas on põhjust arvata, et töötav Eesti inimene just nüüd ja lähiajal senisest märksa tõsisemal moel ja laiapõhjalisemalt omi õigusi nõudma hakkab? Jah, sest tänane üha kriitilisemaks muutuv majandusolukord on avanud silmad ka neil, kes senimaani parempoolsete poliitjõudude ilustatud visioone uskuda on tahtnud. Inimestel on vaesumisest ja tühja töötamisest mõõt täis saanud ja lõpuks tahetakse ka enda majandus-sotsiaalset seisu parandama hakata. Enam ei ole võimalik parempoolsete tühje lubadusi uskuda ja lõputult rikkuse saabumist oodata. Tegutseda tuleb kas täna või tuleb leppida tegevusetuse tulemustega. Sellest ollakse aru saanud.

Valija hakkab täpsustama poliittellimustMis siis hakkab täpselt juhtuma? Arenema hakkab protsess, kus sotsiaal- ja majanduspoliitiline tellimus Eesti erakondadele täpsustub. Inimesed hakkavad küsima, kas meie rahvusvaheline tublidus, kohati lausa pugejalikkus, hakkab kuidagi positiivselt mõjuma ka meie tulevikuvundamendi kindlustamisele? Või näiteks tapame ülipüüdlikult välisregulatsioone kopeerides vaid oma ettevõtlust ja üle jõu elavaid riike toetades anname ära meie viimasegi rahatagavara?

Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast. Täpselt selline olukord on tänases Eesti riigis tekkimas. Ehk kui valitsemises vohavat mädanikku välja ei ravi, siis kandub see üha kiireneval moel ja jõudsamalt üle riigile kui tervikule. Üha suurem hulk valijaid saab täna aru sellest, et mädakolle on vajalik kõrvaldada ja koheselt. Valija hakkab riigitüüri juurde nõudma inimesi, kes suudaksid lahendusi pakkuda ja neid ka ellu viia.