Kui laseks maksjal valida, kuhu osa maksuraha suunata

Ühest küljest võib asi olla kitsiduses, aga teisalt on see usalduse küsimus, kas minu raha kulub lastele või läheb mõttetutele plakatitele või buklettidele. Kui ma näeksin seal kõrval loetelu, kuhu raha kasutada tahetakse, siis tõenäoliselt vajutaksin nuppu nii mina kui ka hulk teisi. Usalduse murendamisega on hästi hakkama saanud ka riik, kogudes raha ka kõige suurema tööpuudusega ajal töötute abistamiseks mõeldud reservi, aga kasutades seda hiljem täpselt nii, nagu vajadusi tekib, kinnitades muretsejatele, et nõudmisel saab raha alati ka tööturuvajadusteks kasutada.

Teel riigist eemale. Kui seda teed mööda edasi minna, siis viib see riigi poole, kus maksude maksmine pole populaarne, sest need maanduvad talumatult suures osas objektidesse, mida on vaja eelkõige rahajagajal või tema tellimuse täitjal.

Tundub, et osa inimesi on nagunii ennast riigist lahti ühendamas, eriti maal.Nad lükkavad ise oma teed lahti või muretsevad nelikveolise auto, et peateele välja murda, valvavad naabreid ise ja kustutavad tulekahjud. Isegi elektri tootmisega saab osa hakkama. Helistada ei saa isikliku telefonita ammu enam kuskilt, sularaha kättesaamine ääremaal sõltub pankade lahkusest, riik sellesse ei sekku.