Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kaupmees ja ostja kolivad internetti
E-kaubandus, mis alles mõni aasta tagasi tundus olevat kitsa ringkonna hobitegevus, kujuneb lähiajal laiaulatuslikuks äriks ja peamiseks jaemüügi vormiks, kirjutab tarbijakaitse peadirektor Andres Sooniste. Kanaliks, mille agressiivne pealetung varjutab juba nii mõnegi kaubandussektori ettevõtja tulevikuväljavaateid ning on heitmas väljakutseid pea kõigile traditsioonilistele kauplemisvõtetele.
Kõik eeldused sellisteks arenguteks on olemas. Juba täna on e-kanalite kaudu võimalik soetada enamikku jaekaubanduses pakutavat. Erandiks ei ole ka toiduained. Lähima viie aasta jooksul võidakse ületada piir, kus tarbimiskeskkonnas prevaleerib ostjaskond, kes ei vaja oma elu korralduseks supermarketeid ja teenindussaale. Uue põlvkonna pere teeb pea kõik vajalikud ostud näiteks õdusalt nutika teleri ees istudes. Need jõnglased, kes täna like’ivad, share’ivad ja on internetis 24/7, ei hakka iialgi tarbima vanematega sarnaselt. Neist asjaoludest ei saa mööda vaadata ükski kaubandusettevõte, linnaplaneerija ega ka avaliku teenuse pakkuja.
Nagu kaubanduses ikka, on ka e-kaubanduses omad trendid ja seaduspärasused. Piiriülene kauplemine on e-kanalite abil lihtne ja võimaldab oluliselt kiiremini saavutada mahtu, tuntust ja edu. Märksa keerulisem on lugu usaldusega. Selle kuritarvitamine võib ainsa hetkega hävitada vaevaga saavutatu. Kaupleja halb maine levib suhtlusvõrgustikes ja foorumites väga kiiresti. Seetõttu on maailma edukamad e-kauplejad märkimisväärselt panustanud klientide teenindamisse ning loonud võimalikult turvalised ja lihtsad mudelid igaks võimalikuks tõrkeks ostu-müügiahelas. Vältimaks usalduse kaotuse riski, ollakse valmis rahuldama ka tarbijate põhjendamatuid või piiripealseid nõudeid. Seega on õitsengu eelduseks e-kaubanduses usaldus ja rahuolev tarbija.
Pilk tarbijakaitseametisse laekunud pöördumiste arvule ja temaatikale toob aga välja kurva trendi – kaugeltki kõik e-kauplejad pole mõistnud, et tegutsevad usaldusäri sfääris, kus petturitel pikka pidu ei ole. Selle peo lõpetamisel on oma roll tarbijatel. Tuleb ära kasutada müüjate hindamiseks loodud võimalusi ja infot jagada ehk siis digitaalsete pärismaalaste keeles like’ida ja share’ida. See info kõrvuti vabatahtlike tarbijakaitseorganisatsioonide ja riigiametite teadetega on oluline ostuotsuseid mõjutav teave.
Ükski reegel või süsteem ei suuda kiiresti muutuvas ja laias internetikaubanduse maailmas tarbijate riske täielikult maandada. Nii nõuab e-kaubanduse areng, et tarbija oleks lisaks oma õiguste tundmisele aktiivne info otsija ja jagaja. Samuti on tasakaalustatud tarbimiskeskkonna jaoks vaja võrdseid ja üksteist hindavaid partnereid. Kui internetieelne maailm kutsus ellu tugevad kaupmeeste ja tarbijate liidud, oleks praegu meie e-riigis ka e-kauplejatel ja e-tarbijatel aeg oma huvide eest jõulisemalt välja astuda.